Imporditud visioonid 03.03.2011
|
Eestis võib jälgida omapärast fenomeni – riigisisese raha jagamine kipub toetama vanamoodsaid lahendusi, ei vaata tulevikku, turgutab oma klanni. Visioonikad ja õiged asjad sünnivad meie kodukamaral enamasti mingi välise sunni, näiteks Euroopa Liidu reeglistiku tõttu. |  |
Paljud mõistlikud suunad annab Eesti toimetamistele Euroopa Liidus enne meid või meie ajal kokkulepitu. Ilmselt jõuaksime paljudes valdkondades tegelikult aastate või aastakümnetega ka ise õige lahenduse äratundmisele, ent tänu üleliidulistele plaanidele ei pea õnneks nii kaua ootama. Olgu tegemist siis hoolimisega inimese või keskkonna eest.
Eestis on millegipärast moes varjamatult suhtuda vanadesse liikmesriikidesse üleolevalt, kujutades neid vaevaliselt komberdavate konservatiivsete ja vanuritena vs kuvades Eestit kui noort, jumekat ja sportlikku. Unustame, et aastatel on oma oluline pluss – puberteetikut iseloomustab kõrvade vahel vilistav tuul ning komme tõmmelda; eakat aga elukogemused ja võime näha oma nabast kaugemale.
Näiteid võib tuua
väga palju, järgnevalt vaid kaks.
(1) Uued rongid
Paari aasta pärast vahetatakse välja kõik Eesti reisirongid. Millest selline ootamatu raudtee-lembus riigis, kus kimbatus asfalti panna on nii suur, et asfaldimasinat ei peata isegi jäätunud kruusatee? Lihtne. Euroopa Liit lubas meile transpordi valdkonna investeeringuteks mitmeid miljardeid kroone. Valitsus moondaks need suurima heameelega asfaldiks, aga euroliit eeldab, et raha läheb umbes pooleks maanteedele ja raudteele. Nii oldi omapärase valiku ees – loobume abist või arendame ka raudteed. Sündis otsus osta ronge.
(2) Soe õhk
Väga sarnane on lugu saastekvoodi müügist saadavate miljardite kroonide investeerimisega. Esimesel korral saime aastate eest kuuma õhu müügist raha Euroopa Liidult. Helde ostja eeldas, et see investeeritakse Eestis sihtotstarbeliselt ehk vähem saastavasse energeetikasse, kuid otsesõnu seda lepingusse ei kirjutanud. Meie tark valitsus kasutas juhust ja tõstis raha otse riigieelarvesse, jooksvate kulude katteks.
Täna üleilmselt kasutatav saastekvoodi müügi skeem on jäigem ja valitsusele seetõttu kindlasti ebamugavam. Nimelt otsustab seekord meie sooja õhu (ehk saastamise õiguse) ostja, milliseks keskkonnategevuseks me müügist laekuvat raha saame kasutada. Valitsusel jällegi piltlikult öeldes sama valik – loobuda rahast või panna see tõesti keskkonnainvesteeringutesse, mida ei pea ise esmatähtsaks. Kvoodimüügi raha tõttu ongi üleöö juhtunud ime - Eesti on investeerimas miljardeid kroone avaliku sektori sadade hoonete energiasäästu, maakonnaliinidel on ühtäkki vuramas sadakond uut bussi. Ja tänane pommuudis – napi aastaga ehitatakse Eestis välja kogu riiki kattev elektriautode laadimispunktide võrk ning avalik sektor saab oma käsutusse tuhatkond tuttuut elektriautot. Kurvastavad kohalikud automüüjad ja ilmselt peavad ka mitmed autohangete korraldajad kärpima oma märgi unistusi läikivatest bensiiniõgarditest.
seni viimase kvoodimüügi tulemusena tunneb umbes sellisest autost Eestis varsti ära sotsiaaltöötaja