Betoonist sild näib kui ratturite mõnitamine 17.02.2021
| Tartu Riia tänava raudteesilla ümbruse rekonstrueerimisest on mitmes aspektis palju juttu olnud. Mind hämmastab monoliitbetoon jalakäijate silla materjalivalikuna, kui kasutada oleks võinud näiteks keskkonnasõbralikumat puitu. |
Mistahes uue rajatisega kaasneb negatiivseid mõjusid keskkonnale. Seda tuleb eelnevalt kaaluda ja leida lahendused, mis kahjustaks võimalikult vähe. Möödunud kevadel pidin sekkuma (TPM 22.04.2020), kui raierahu ajal langetati aprillikuus suhteliselt valimatult puid ja põõsaid, et Riia-Vaksali ristmiku rekonstrueerimise ajaks ajutist autoparklat rajada. Saemehed olid juba kohal, aga mõned puud-põõsad õnnestus siiski säästa.
Nüüd avastasin hämminguga, et sama ristmiku rekonstrueerimise käigus on üle Riia maantee kulgev kergliiklussild valatud monoliitbetoonist, aga siin on muudatuste rong muidugi juba läinud. Kui betooni valamiseks rakiseid paika pandi, siis arvasin, et ju tehakse ühesuunalist autosilda, sest betooni kasutamine viitaks justkui vajadusele tagada tohutut kandevõimet. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et tegemist on hoopis jalakäijatele ja jalgratturitele tehtava sillaga!
Kergliiklussild ise on vajalikus kohas ja väga teretulnud, aga materjalivalik tekitab küsimusi.
Kergliiklejaile mõeldud sild on tehtud sedavõrd kapitaalne, et kannaks oma meetripaksusel betoonpõhjal ilmselt muretult ka autot. Ehitajad on valuvormi valanud 550 kuupmeetrit betooni, sellest tekiplaadile kulus 220 kuupmeetrit betooni, mille tootmisega kaasneb arvutuslikult umbes 100 tonni kliimat soojendava CO2 emiteerimine.
Miks see mind jalgratturina häirib? 53-meetrise avaga ja kokku 56 meetrit pika silla saanuks ehitada näiteks ka puitkonstruktsiooniga, betooni ühe komponendi – tsemendi saamiseks krinkri tootmisel seevastu on ülimalt suur negatiivne kliimamõju. Kliimakava koostav linnavalitsus peaks suutma näha kohti, kus esimesena pähe torkavale lahendusele on ehk olemas ka kliimasõbralikumad alternatiivid.
Puitsild alternatiivina?
Tsemenditööstuse osakaal inimtekkeliste kasvuhoonegaaside emissioonist on eri hinnanguil 5-8 protsenti. Seda on näiteks palju rohkem kui kliima kontekstis paljukirutud lennundussektoril enne pandeemiat.
Riikidest suudavad vaid Hiina ja USA rohkem kasvuhoonegaase tekitada kui kogu tsemenditööstus kokku. Pole ime, et Euroopa Liit kaasas koos teiste kõige saastavamate majandusharudega ka tsemenditehased algusest peale oma kliimapoliitika nurgakiviks olevasse kasvuhoonegaaside lubatud heitkogustega kauplemise süsteemi. On loomulikult kohti, kus betoon on asendamatu, aga küllalt väikese silla puhul oleks betoon olnud asendatav keskkonnasõbralikemate alternatiividega.
Põhjamaades on puitsillad levinud. Ka Eestis on pika puitsilla kogemus olemas – tõsi küll, üle Tallinna-Tartu kiirtee ehitatud Vaida kergliiklussilla eluiga osutus ehituspraagi tõttu lühikeseks.
Sisuliselt sellesama Vaksali tänava teises otsas teevad Maaülikooli teadlased oma laboris põnevaid katseid eriti suure kandevõimega puidupõhiste komposiitkonstruktsioonidega, ka Tallinna Tehnikaülikooli sillaehituse õppetoolis on puitsildadega kogemusi. Neid teadmisi võiks kasutada.