Katkine kumm 19.08.2016
| See oli puhtalt minu enda süü, aga toimunu oli õpetlik ja panen juhtunu ajaloo huvides kirja. Kes järgnevat lugeda ei viitsi, sellele lühikokkuvõttena - loll saab kirikus ka peksa (umbkeelne loll igatahes). Kui suhteliselt kitsal tänaval tuleb kaubik vastu, tuleb auto seisma jätta, mitte püüda võimalikult teeserva lähedal sõita. Igatahes riivasin äärekivi nii õnnetult, et autokumm läks katki. |
Olin parasjagu reede varaõhtul töölt koju sõitmas, et siis kohe nädalavahetuseks perega reisile startida, kodus oli kogu kola juba pakitud ja ukse kõrval ootamas. Läks kokkuvõttes nii, et ära jäid nii selleks kui järgmiseks nädalavahetuseks plaanitud reisid, sest kumm läks ju katki ja kohaks oli Prantsusmaa.*
Kulgesin vaikselt veel paarsada meetrit, kuni jõudsin rahulikku kõrvaltänavasse, kus sain tipptunni liiklust segamata auto tee äärde jätta. Pärast mõningat mõtlemist otsustasin, et kuigi koduni oli vaid 4 km, ei hakka igaks juhuks velge lõhkuma. Olgu kohe öeldud, et tagavararatast moodsas autos kahjuks pole (ja polnud ka kodus). Niisiis – tarvis on spetsialisti sekkumist, mis tähendab automaatselt minu jaoks jätkuvalt vaevalisi prantsuskeelseid telefonikõnesid. Kuna eestlannast naabrinaine ja ühtlasi töökaaslane oli peatselt oma autoga samal trassil koju sõitmas, tellisin ta appi enda eest telefonikõnesid tegema (ta nimelt valdab keeli). Ta tuligi mul kätt hoidma ja tunni jooksul tuli tal edasi-tagasi kõnesid minu kindustusfirma erinevate tegelastega vist kokku 4 või 5, aga pärast esimest kõnet möödus vaid 2 tundi, kui äravedaja juba kohal oli. Antud kultuuriruumi kontekstis kiire asjaajamine. Muhe prantsuskeelne hispaanlane avas sissejuhatuseks mu auto pagasiruumi, et leida tagavararatast. Oleks asi nii lihtne, siis poleks ma teda tülitanud. Aga OK, ta lasi mul autoga oma käru peale sõita ja lubas viia auto Prantsusmaale oma firma hoovile (meie naaberkülla, kui tast õigesti aru sain) ja sealt edasi Audi teenindusse (meie külla). Ühtegi paberit ei andnud, aga ma uskusin mäletavat tema töökoda sealt suure tee äärest, paremat kätt. Valik, et autoga peaks tegeletama Prantsusmaa poolel tundus mulle (ekslikult) tol hetkel oluline, kuna auto on Prantsusmaal arvel ja kindlustus sealne.
Kuna kell oli juba tiksunud 19 peale ja tegu oli reedega, oli üks asi selge – täna ei juhtu midagi. Ja kuna tegu on Prantsusmaaga, siis ei pannud ma erilisi lootusi ka laupäevale, kuigi tegu on lihtlabase kummivahetusega. Ja pühapäeval muidugi ei lenda Prantsusmaal lind ka. Nädalavahetuse perereis üle mägede Itaaliasse tuli niisiis maha kanda ja kotid uuesti lahti pakkida. Esmaspäeva hommikul selgus minu suureks masenduseks, et Prantsusmaal oli miski riiklik püha, c’est la vie.
Teisipäeva hommikul tööle minnes läksin meie küla Audi teenindusest läbi ja selgitasin nende kummispetsialistile, et kohe-kohe saabub selline auto, tarvis oleks samamoodi naastrehve, nagu seal all on. Ma ei saanud täpselt igast musjöö sõnast aru, aga tema sõnumi mõte oli lühidalt see, et mingeid talvekumme tema minu autole ei pane, et see on idiootne ja et on suvi. Püüdsin talle midagi seletada, aga lõin lõpuks käega ja lahkusin. Lõpeks ükskõik, peaasi, et auto kähku tagasi saaks. Õhtul jõudsin töölt rattaga koju sõites veel teenindusest läbi, minu autot poldud seal nähtud. Iseenesest see ei üllatanud, sest olin selle ju kummiparanduseks alles 4 päeva tagasi spetsialistide kätte usaldanud ja tegu oli Prantsusmaaga, kus sinu asjadega hakatakse tihti tegelema alles siis, kui sa kohale lähed, teenindaja peale karjud ja intensiivselt kätega vehid (meie prantslasest boileriparandaja tabavad õpetussõnad mõjusaks asjaajamiseks tema kodumaal).
Kolmapäeva hommikul võtsin niisiis ennast kätte (sest neljapäeval tahtsime järmisele reisile sõita) ja tegin prantsuskeelse kõne kindlustusse. Oleksin võinud ju põhimõtteliselt ka rattaga 10 km naaberkülla sõita (kus arvasin asuvat seda firmat, kes auto minema vedas), et seal räusata ja kätega vehkida, aga kartsin, et nad vastavad, et neile jagab käske kindlustus, kes äraveo tellis. Kindlustusse tuli kõnesid päris mitu – tegu oli välismaal juhtunud õnnetusega, millega tegeleb kindlustusfirma eraldi kontor (aga samas oli auto jällegi hetkel Prantsusmaa pinnal ehk mingi muu osakonna valdusala). Mingil hetkel läksime Pariisi numbrilt tagasi helistanud tütarlapsega üle inglise keelele, see oli meeldiv üllatus. Kindlustus ei teadnud rohkem, kui et auto veeti 3 päeva eest minema, voilà. Küsisid, millisesse teenindusse nad peaks selle kummivahetuseks toimetama. Iseenesest ei pea ma ümbruskonna garaaže teadma (autoremonditöökoda on prantsuse keeles le garage), aga samas on jällegi hea, kui soovi korral valida saan. Samamoodi tuleb kooli jaoks täidetaval lapse ankeedil valida välja üks viiest siinse kandi haiglast, kuhu laps õnnetuse korral viiakse (me oleme igaks juhuks seal märkinud kalli erahaigla vahetult piiri taga Šveitsis). Kaevusin niisiis kiiresti oma autopaberite kausta ja teatasin Pariisi tütarlapsele minu eelistatud garaaži aadressi. Ta palus mul selle peale garaažist kohe järgi uurida ja talle teada anda, kas seal sobivat rehvi on. Teoreetiliselt ei tarvitseks ma kummisuurust teada, aga leidsin telvekummide ostutsheki üles ja seal oli mingi müstiline 225/55/16. Sain garaaži (mõistagi prantsuskeelse) musjöö telefonitoru otsa ja ta leidis pärast mõningat otsimist, et sellise numbriga kaupa on. Kindlustus lubas lahkesti orgunnida auto toimetamise minu osutatud aadressile. Kõik see suhtlus toimus hommikul 9-10 paiku.
Õhtul läksin lootusrikkalt garaaži autole järele. Audi teeninduse ümber parklas autot polnud ja ma hakkasin juba kaaluma ISISega liitumist, sest tühipaljast kummipurunemisest oli möödas juba 5 päeva. Igaks juhuks taipasin kiigata ka töökoja ukse vahelt sisse ja sealt ma auto leidsingi, paraku jätkuvalt katkise rehviga. Üks musjöö rääksis seal inglise keelt ja selgitas lahkesti, et velg on vigastatud ja nad peavad uue tellima (olles juba mitu aastat Prantsusmaal elanud, ei hakka ma pead vaevama küsimusega, miks Audi esinduses Audile sobivat velge pole). Järgmisel hommikul musjöö helistas ja teatas, et velg saabub ilmselt 5 päeva pärast ja tollele järgneval päeval saan auto kätte. Lubas vahetada mõlemad esimesed rehvid (mis on loogiline) ja ütles, et arve tuleb 800 kanti (mis on ebainimlik, aga saan ainult ennast süüdistada).
Lubatud auto tagasisaamiseni on hetkel jäänud 5 päeva ja sellega pole juhtum lõppenud, aga olen mõõdukalt optimistlik. Mis saab veel valesti minna: (a) velg jõuab veel hiljem kohale ehk 12 autovabale päevale tiksub veel lisa, (b) nad keelduvad (minu raha eest) installeerimast talvekumme ja (c) nad keelduvad mulle andmast vana velge (mille vigastus, ma olen veendunud, seisneb tõenäoliselt vaid väikses kriimus) ja terveks jäänud rehvi, mille nad välja vahetavad. Mul nimelt on idee nüüd saada koju igati töötav tagavarakomplekt. Aga kõik võib minna ka väga hästi ja puhkus autost jääb 12-päevaseks!
Õppetunnid:
(a) tuleb omada tagavararatast (veljel) – kui mitte autos, siis vähemalt kodus, et see kasvõi taksoga õnnetuspaika tuua, sest see on ikkagi selge sääst
(b) antud piiritsoonis juhtunud kummipurunemise korral tuleb auto toimetada sotsialistliku Prantsusmaa asemel kapitalistlikku Šveitsi, kus tuleb võib-olla pisut rohkem maksta, aga kus saab töö kähku tehtud. Kindlustust pole mõtet operatsiooni segada (kuigi – nemad maksid kogu auto ära- ja ringiveo episoodi kinni). Või kui juba kodune Prantsusmaa, siis esimene nurgatagune õline urgas, kus veljel olev kriim kedagi ei häiri ja kus esimene ettejuhtuv kumm sellele peale venitatakse