Peep Mardiste

Kliimamuutused on kõigile kahjulikud 27.02.2010

Kas tänasel majanduslikult raskel ajal on üldse paslik rääkida suuremast panustamisest kliimatasakaalu säilitamisse? Jah, on – esmalt pole muidugi meil õigust oma tegevusega hävitada selle planeedi teisi liike aga teiseks on kliimakaitse õnneks ka majanduslikult tasuv. Üheks enim viidatud tõestuseks viimasele on Sir Nicholas Stern’i poolt Ühendkuningriigi valitsuse tellimusel valminud põhjalik raport kliimamuutuste mõjust majandusele. Selle kohaselt läheks kliimatasakaalu säilitamiseks tehtavad investeeringud maksma maailmas aastas kokku umbes 2% summaarsest sisemajanduse kogutoodangust (GDP). See on ülimalt suur summa. Ent kui kasvuhoonegaaside emissioone ei vähendata ja Maa keskmine õhutemperatuur tõuseb enam kui üle 2 kaadi võrra, siis läheks raporti kohaselt kliimamuutuste põhjustatud probleemid igal aastal maksma keskmiselt 5% maailma summaarsest GDP-st.

"Öko" on popp

Kõige kiirem viis sundida ettevõtteid tegema "kliimahoiu" investeeringuid, on valitsuste sekkumine läbi käskude-keeldude või maksusüsteemi. Ent üha olulisemaks on saamas teadliku tarbija poolt antav tagasiside. Arenenud riikides äri ajavad firmajuhid näevad, et tarbijate jaoks on aasta-aastalt "öko" üha olulisem. See "öko" on hakanud üha enam sisaldama ka kauba või teenuste kliimasõbralikkust.

Euroopa Liit on lisaks Kyoto leppes sisalduvale määranud oma ettevõtetele karmid kliimakaitse normid. Esmapilgul võib tunduda, et sellega on näppu lõigatud – suur konkurent USA pole ju peaaegu midagi teinud. Lähemal vaatlusel on Euroopa Liidu lähenemine siiski strateegiliselt nutikam, sest läbi karmide nõuete sunnitakse oma tööstust innovatsioonile ja moderniseerumisele. Kuigi George Bushi administratsioon vilistas aastaid Kyoto leppele, hakkasid paljud USA ettevõtjad vabatahtlikult Kyoto täitmisse investeerima. Need ettevõtjad mõistsid, et hetkekasust olulisem on mitte lasta Euroopa konkurentidel saavutada pikas plaanis uute tehnoloogiatega eelist.

Eesti on kliimamuutuste teemal olnud küllalt kahepalgeline. Ühelt poolt räägivad riigijuhid rahvusvahelisel areenil südantlõhestavalt kliimamuutustest kui kesksest globaalprobleemist. Teisalt kasutame oma tootmises liialt palju loodusressursse ning kütame seda tehes tarbetult kliimat. Rehepaplus võib tunduda väga nutikana, aga meiegi ettevõtjad peaks suutma näha globaalset pikemaajalisemat trendi. Raiskamise ja saastamise konkurentsieelis ei säili kaua ja ellujäämiseks tuleb muutuda.

Aitame Hiinat

Kliimamuutustel on kaudseid mõjusid, mis ei tohiks meid külmaks jätta. Palju on räägitud kaasnevatest keskkonnakahjudest. Tänase kliimatasakaalu kadumisel võimenduks aga ka paljus sotsiaalsed probleemid. Kliimamuutuste üheks kaasnähtuseks on kõikvõimalike ekstreemsete nähtuste – orkaanid, põuad, üleujutused jne – tugevnemine ja hoopis sagedasem esinemine. Seni on nii, et kuigi inimtekkeliste kliimamuutuste põhjustajaks on rikkad tööstusriigid, siis negatiivsete mõjudega on silmitsi peamiselt vaesed arengumaad. Ehk riigid, kes niigi vaesed ja võimetud oma elanikke uute, kliimakriisi tekitatud probleemide eest kaitsma.

Inimeste otsese elukeskkonna muutumine elamiskõlbmatuks (kõrbe pealetung, metsade maharaiumine vms) tekitab keskkonnapõgenikke – migrante, kes otsivad uut kodu. Täna on maailmas hinnanguliselt 25 miljonit keskkonnapõgenikku. Ennustatakse, et aastaks 2050 võib keskkonnapõgenike arv ulatuda juba 150 miljonini. Keegi ei võta sellist rahvamassi avasüli vastu ja massiline rahvaste rändamine viib paratamatult suurte konfliktideni. Seda probleemi saab vähemalt osaliselt ennetada, kui suudame kliimamuutustele piiri panna.

Hiinas avatakse keskmiselt iga nädal uus söel töötav elektrijaam, mis kliimamuutusi vaid kiirendab. Rahvusvaheline keskkonnapoliitika ei saavuta midagi, kui Kyoto leppe järglasega ei liitu sellised kiiresti arenevad riigid, nagu Hiina ja India. Et tänased arengumaad ei kordaks tööstusriikide tehtud keskkonnavaenulikku arengumudelit, peame tegema neile kohe ja tasuta kättesaadavaks meie säästvate tehnoloogiate viimase sõna. Ei ole kellegi huvides tuhandete uute söega köetavate ja saastavate elektrijaamade ehitamine arengumaades, kui on olemas palju puhtamaid elektritootmise tehnoloogiaid.