Hakka blogi jälgijaks - sisesta oma meiliaadress ja saad teated uutest juttudest siin
Kopikas aastast 1944 08.07.2014
blogi,
| Sain kohvikus muu peenraha seas tagasi Šveitsi 20-santiimise metallraha, millel vermimisaasta 1944. Iseenesest ei midagi harukordset, olen siin varemgi märganud müntidel aastaarve aegade tagant. Uurisin kohe järgi - Šveitsi tänane metallraha on sama kujundusega käibel aastast 1879 ehk juba 135 aastat! Hakkan taskupõhjas kõlisevatele santiimidele suuremat tähelepanu pöörama ja loodan müntidega ajas veel kaugemale tagasi jõuda. |  |
Mündileiu laiem teema on stabiilsus. Eestis on aastast 1944 kasutatud Saksa idaraha, siis rubla (sh rahareformid 1947 ja 1961), siis krooni ja nüüd eurot. Nii mõnelgi juhul nullisid need rahareformid inimeste säästud. Samal ajal on šveitslane seda 1944. aasta santiimi juba 70 aastat muretult kasutanud. Inflatsioon on selle väärtust pisut kärpinud, aga see pole antud kontekstis oluline.
Meil pole olnud Lääne-Euroopaga võrreldavat õnne rahulikult rikkust koguda. Sõbrad Šveitsist ja Prantsusmaalt elavad perekonnale kuuluvates majades, mis vanemad kui Tartu Ülikool. Pole neid rekvireeritud ning ka ussi- ja püssirohi pole kivimajale suuremat kahju teinud. Lugematu arv inimpõlvi on samades ruumides saanud veini villida, kingi parandada või sarvesaiu müüa ja perekond rikkust talletada. Eestis väljendub arusaadav soov kapitali akumuleerida ehk kaotatu kiiresti tasa teha poeomaniku poolt makstavas madalas palgas ja kopsakas marginaalis. Eesti- ja Liivimaal kaotati pärisorjus suurusjärgus 200 aasta eest, meil on heal juhul alles vanavanaisa saadud popsikoht, kus suvitamas käia. Aga laias laastus on meie kohapõhisus väike ja oskan sellest puudust tunda. Minu ühe vanaisa puumaja põles maha viimases ilmasõjas, teise vanaisa talu jäi küüditamistega tühjaks, misjärel sovhoos selle maatasa tegi. 1944. aasta tsingist idapennidega pole täna poes midagi peale hakata. Polnud juba 1945-ndal.