Avame linnavolikogu kodanikuühendustele 28.10.2013
|
Tartu volikogu peab oma istungeid reeglina korra kuus. Ülikooli raamatukogu saalis võib iga huviline neid debatte kuulamas käia, istungit kantakse veebis reaalajas üle ja värvikamaid seiku kajastab Tartu Postimees. Suurem sisuline töö eelnõude ettevalmistamisel käib siiski volikogu komisjonides, mis on paraku volikogu-välistele huvilistele rohkem varjatud.
Tartu (ja mitte ainult Tartu) valitsemise üheks probleemiks on jätkuvalt võimetus ära kasutada volikoguväliste huvigruppide ekspertiisi. Liiga sageli kuulevad linnaosaseltsid või teised huvigrupid neid huvitavat valdkonda puudutavatest otsustest alles siis, kui kaasarääkimise võimalused on juba minimaalsed. Tagantjärgi tänitamine ei tee aga kedagi õnnelikuks, seega võiks linna põhimääruse tasandil kaaluda mõnd muudatust, mis linna juhtimist läbipaistvamaks ja kaasavamaks muudaks. Ühe sellisena võiks pisut suurendada volikogu komisjonide koosseise, kutsudes sinna otse kandideerima pädevaid eksperte või asjassepuutuva sihtgrupi esindajaid.
Komisjonide ekspertliikmed
Vahetult pärast omavalitsuste valimisi võiks olla kas kõigil linlastel või vaid linnas tegutsevatel asutustel-organisatsioonidel võimalus etteantud vormis esitada pädevaid eksperte komisjonide liikmekandidaatideks. Volikogu vaataks ettepanekud läbi ja volinikud peaks jõudma kokkuleppele selles, keda esitatud kandidaatidest komisjonide nimetada. Oletame, et tegutseb 10-liikmeline volikogu komisjon, kus vana tava kohaselt võtavad koalitsioonisaadikud 6 kohta, jättes opositsioonile 4. Minu ettepaneku kohaselt võiks muuta sellise komisjoni 12-liikmeliseks, võimaldades volikogul valida lisanduvale 2 kohale esitatud kandidaatide seast tunnustatud eksperte või oluliste sihtgruppide esindajaid.
Ma ei väida, et volikogus esindatud erakondadel ja valimisliitudel ei jaguks igale teemale eksperte, kuid tarkust pole kunagi liialt palju ja oluliste huvigruppide otsene osalus linna juhtimises on väga oluline lisaväärtus. Kahe valimisliidu saamine volikogusse on väga tervitatav, kuid see ei tähenda kaugeltki, et linn enam kodanikuühendustega otse suhtlema ei peaks. Minu toodud näite puhul võiks hüpoteetilisel hääletusel komisjonis tekkida 6:6 patiseis, aga sellisel juhul võiks otsustavaks saada komisjoni esimehe hääl. Nii ei tohiks ka valitsejatel tekkida hirmu, et opositsioon ja sõltumatud liikmed seljad kokku pannes koalitsioonile kambaka saaks teha.
Oleks ju igati normaalne, kui sotsiaalkomisjoni töös saaks soovi korral osaleda näiteks eakate või puuetega inimeste organisatsioonid või planeeringukomisjonis planeerijate ühingu eksperdid. Kaotada poleks linnavolikogus esindatud erakondadel ja valimisliitudel sellest midagi, võita aga omajagu. Eelnev ei vabastaks linnavalitsust ja volikogu loomulikult kohustusest teistes suhtlusvormides igapäevaselt kõiki huvigruppe kaasata ja informeerida.
Veelgi lihtsam muudatus võiks seisneda selles, et ka komisjonide istungitelt tehtaks veebiülekandeid. Olen ise volikogu komisjoni liige olnud ja tean, et koosolekuruum Raekojas võimaldab mahutada vaid kümmekond külalist. Veebiülekanne huviliste arvule piiranguid ei seaks ja ülekannete korraldamine ei tohiks olla linnale üleliia kulukas. Sarnaselt eelmise volikogu viimasele istungile võib ka komisjonides ülekandeid katkestada, kui arutluse all on näiteks plaanitava riigihankega seotud detailid või muu, mis peab tol hetkel olema võõraste silmade eest varjul. Veebiülekanne võimaldaks debatti jälgida ka neil komisjoni liikmetel, kes olude sunnil parasjagu kohal ei saa olla.
Siduvad rahvahääletused
Kui volikogu töökorra küsimused on lähinädalate teema, siis pisut pikemas perspektiivis soovitan volikogul töösse võtta algatuse, mis tsementeeriks linlaste võimaluse ka valimistevahelisel ajal linna arengut jõuliselt suunata - siduvate rahvahääletuste korra kehtestamise. Lihtsalt öeldes looks see võimaluse linlaste piisava toetuse korral algatada uusi eelnõusid või tühistada rae algatusi, mis linlastele vastumeelsed. Skeemi üksikasjade üle võib vaielda, kuid oluline on põhimõte - valijail peab olema mõjukas hoob, millega vajadusel ka valimiste vahel linnavalitsusele ja -volikogule oma eelistustest märku anda.
Rahvahääletuse korraldamine pole loomulikult odav ettevõtmine. Lisaks on valdkondi, kus neid ei tohikski lubada - näiteks eelarve. Et üksikud huvigrupid linna otsustega liiga lihtsalt manipuleerida ei saaks, võiks mistahes otsuse eelnõu rahvahääletusele panemise eelduseks olla näiteks 10% valimisõiguslike tartlaste allkirjade kogumine. Kui selline kogus allkirjad koos, peaks rahvahääletuse läbiviimine vastavas küsimuses olema linnavalitsusele juba kohustuslikuks. Loomulikult peaks olema võimalik e-hääletada, vastasel korral võib osavõtt liialt leigeks jääda. Pealt 5000 linlaste nõussesaamine mingi ettepanekuga pole lihtne, kuid poleks siiski võimatu ettevõtmine. Selliseid rahvahääletusi saaks olema ilmselt harva, aga oluline oleks võimalus ise - linlased saaks peatada mõnd linnavalitsuse rumalust või välja pakkuda uut algatust.
Linlastele tillukese osa linnaeelarve suunamise võimaluse loomine on kiiduväärt algatus, kuid linlaste kaasamise teemal saab ja peab tegema hoopis rohkem.