Looduskaitseringi muudatuslikud 1990ndad 17.03.2018
| Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal ja toonased suured muudatused mõjutasid omal moel ka looduskaitseringi. Nõukogude ajal oli ring olnud tudengitele üheks vähestest ideoloogiast vabadest organisatsioonidest, mille raames koos käia ja ring oli populaarne. 1990ndate alul loodi arvukalt uusi põnevaid organisatsoone ja ringi liikmeskond kuivas kokku, aga ring jäi ellu ja peagi taas tegus ja popp. |
Looduskaitseringi kamp käib muidugi aastaringselt koos, aga uue hooaja avapauguks loetakse ikka sügisest avamatka Taevaskoja kanti. Avamatkal osalejate arv on omamoodi indikatsiooniks ringi populaarsusest, kuigi oma rolli mängib muidugi ka ilm. Ses mõttes olid head ajad 1980ndate lõpul – aastal 1988 oli avamatkal 76 osalejat ja aasta hiljem 75. 1992 suundus avamatkale vaid kümmekond Tartu üliõpilast, kuid matka päästsid kaasavõetud 35 Helsingi Ülikooli keskkonnakaitse tudengit, kes parasjagu ringil külas olid. Kui mälu ei peta, siis aastal 1993 olime avamatkal umbes viiekesi, aga pidamata pole avamatk kunagi jäänud.
Kokkukuivanud populaarsus
Miks nii läks? Peaksin toonase ringi presidendina kõigepealt muidugi endale tuhka pähe raputama, aga ilmselt on põhjuseid teisigi. Nõukogude ajal oli looduskaitsering olnud tudengitele üheks vähestest ideoloogiast vabadest organisatsioonidest ja ring sellega üks populaarsemaid tudengiorganisatsioone Tartus. 1990ndate alguseks oli ringi „monopol“ aga kadunud. 1988-1989 taasasutati Tartus kümned korporatsioonid, tekkis massiliselt muid liikumisi ja ärksamaid tudengeid haarati otse koolipingist nii riigiaparaati kui äridesse. Ju me ei osanud ringis ennast selles situatsioonis piisavalt hästi „müüa“ ja mõneks ajaks jäi ringile truuks väike enamasti bio-geo tuumik, keda aitasid õigel teel hoida tegusad vilistlased. Mäletan koguni jutuajamisi stiilis „ehk on ring oma aja ära elanud ja peaks pillid kotti panema,“ aga õnneks toimetasime vaikselt siiski edasi.
Mida ring siis 1990ndate alul korda saatis? Aastal 1990 jätkusid paar aastat varem ringi poolt algatatud nn Pätipargi korrastamise talgud Tartus Maarjamõisa haiglakompleksi kõrval. Ludvig Puusepa ja Nikolai Lunini tänavate vahel asuv park sai alguse 1938. aastal metsandusprofessor Andres Mathieseni rajatud puukoolist. Sealsest puukoolist olla muuseas pärit puud, millega rajati 1944.a. pommitamise tulemusena tühjaks jäänud kesklinna kvartalid ja Emajõe äär. Ses mõttes on tegu Tartu kesklinna parkide emaga, mille koristamistalgud ring 80ndate lõpul ette võttis. Linnavalitsus jõudis pargi kapitaalsema korrastamiseni alles aastatel 2014-2015.
1980ndate lõpul avanesid riigipiirid ja ringi rahvas kasutas aktiivselt võimalust käia kõikvõimalikes laagrites ja seminaridel Lääne-Euroopa ja kasutada ühtlasi välispasse ja viisasid maailma avastamiseks. Ring omakorda võttis lahkesti vastu Lääne noori keskkonnakaitsjaid, vedades neid mh Baikali äärde ja Tšetšeeniasse. 1991. aasta augustis aitasime Eesti Rohelisel Liikumisel korraldada Alutagusel mastaapset Ecotopia-91 nimelist üle-Euroopalist keskkonnalaagrit, millesugust pole Eestis ei varem ega vist ka hiljem nähtud. Hollandlastest kokkade korraldatud taimetoiduköök oli eestlastele selliseks šokiks, et osalenud ringi vilistlased meenutavad oma üleelamisi siiani värvikalt.
Taasleitud Aidaraamat ja uus minek
Ringi 1990ndate esimese poole tegemisi on omamoodi keerukas kaardistada, sest kõiki ringi korraldatavaid üritusi ja neil osalenuid dokumenteerivas kaunite nahkkaantega Aidaraamatus puuduvad kanded vahemikus oktoober 1990 kuni jaanuar 1995. Nagu hiljem selgus, oli kaardifirma Regio käimalükkamisega ametis olnud Teet Jagomägi kaotanud Aidaraamatu kodus oma muude paberite sekka ja leidis ajaloolised nahkkaaned alles viis aastat hiljem. Vahepealse nelja aasta tegemised talletati hoolikalt üksikutele paberilehtedele, aga need on siiani nii ringi arhiivis kui toonaste tegijate raamaturiiulitel laiali. Aidaraamatu kannete lünklikkus ei tähenda muidugi, et midagi ei toimunud. Jah, meid oli ringis varasemalt vähem, aga ettekanded, talgud ja matkad ei jäänud sellegipoolest pidamata.
1990ndate keskel hakkasid tudengeid jälle üha enam ringi üles leidma ja kõige traditsioonilise kõrval tehti mõndagi uut. Näiteks aastal 1996 osalesime esmakordselt Tartu üliõpilaste kevadpäevade tiimis. Sealt peale korraldas ring mitmeid aastaid kevadpäevade raames linnulaulu kuulamisi Raadi kalmistul, mida enamasti juhendas vilistlane Kalev Pild. Linnulaulu kuulamised olid vaatamata varasele kellaajale populaarsed ja seal osales alati sadakond huvilist. Samamoodi olid menukad ringi poolt kevadpäevade raames korraldatud koduloolised ringkäigud erinevatesse linnaosadesse. Ringi asutaja Jaan Eilarti juhtimisel tutvuti 1996 Ülejõega, 1997 Karlovaga ja 1998 Toomemäega. Kevadpäevadest eraldi võeti 1997 sügisel Enriko Talvistu juhendamisel ette tutvumisretk Supilinna ja Toomemäele jõuti uue ringiga Hillar Palametsa juhendamisel 2006. Kevadpäevadel sai ring hakkama aga ka näiteks kontserdikorraldamisega (Tõnu Tepandi TÜ ajaloomuuseumis ja „Popsid“ Emajõe laevareisil) ja loodusfilmide õhtuga, hiljem lisandusid ka ööorienteerumised.
Segakoor ja teised uued teod
Oluliseks saavutuseks ja suureks abiks oli päris oma ruumide saamine. Kui seni korraldati ettekandeid erinevates auditooriumites ja peeti koosolekuid nt TÜ raamatukogu kohvikus, siis ringi vilistlasest TÜ botaanikaaia direktor Ain Vellaku abiga sai ring omale aastateks ruumid botaanikaaeda, subtroopika palmihoone taga asunud endisse kehvas olukorras laoruumi. Rein Ahase, Kristjan Piirimäe ja teiste vilistlaste annetuste ja ringi liikmete loendamatute töötundide toel muudeti koridori meenutavad kaks ühendatud ruumi hubaseks pesaks, kus sai nii arvuti taga tööd teha kui koosolekuid ja ettekandeid pidada. 1998.a. märtsis koliti lõplikult sisse ja ringi pidevat vaevav oma ruumide teema sai mõneks ajaks jälle lahendatud. Uutes ruumides hakkas sündima uusi algatusi, millest paljud jätkuvad tänaseni.
Taavi Pae eestvedamisel mõõdeti 3.-4. veebruaril 1998 toona veel vähelevinud GPS seadme abil üle Eesti kõrgemad tipud Haanja kõrgustikul ja vallutati suuskadel 20 kõrgemat tippu. Kõik ligi 30 inimest, kes tipumatkaga hakkama said, ristiti "Lumeilvesteks." Omapäraseks teoks oli ringi segakoori loomine ja sellega 1999.a. XXIII üldlaulupeol osalemine. Matkadel on lõkke ümber ikka lauldud, aga nullist oma laulukoori loomine ja laulupeole pääsemiseks tarviliku distsipliini hoidmine oli korralik katsumus. Mis veelgi hämmastavam – see laulupidu ei jäänud ringi koorile kaugeltki mitte viimaseks!
Täna on kõik harjunud Eesti Posti jagatavate kleepekatega postkastidel, millega saab sellest soovimatu reklaami eemal hoida. Selliste kleepekate idee sündis aga 1999. aastal looduskaitseringis. Põhjus ringi sekkumiseks sõnastati lennukalt 30. märtsil 2000 Tallinnas Kloostriaidas peetud spetsiaalse pressikonverentsi eelinfos: „Soovides säästa metsi ja elukeskkonda ning rõhutada inimeste õigust määrata oma postkasti sisu on Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering käivitanud soovimatu reklaami vastase kampaania.“ Rämpsposti vastaste kleepekate kujunduse leidmiseks korraldati ringis kavandite konkurss, kus suurte vaidluste järel valiti kaks võidutööd – pealuu ja ristatud kontidega „radikaalsem“ (autor Mats Meriste), mida valmistati 3000 ja „soliidsem“ (autor Hanna Maran), mida trükiti 7000.
