Hakka blogi jälgijaks - sisesta oma meiliaadress ja saad teated uutest juttudest siin
Email again:

Minu esimene jooksumaraton 26.10.2016

blogi,
Print

Maratoni-mõte ise on tegelikult päris vana. Koolipoisina tekkis kunagi uitmõte joosta Tartus poolmaratoni. Käisin muidugi regulaarselt orienteerumas ja jooksmine pole kunagi väga võõras olnud, aga üle 10 km polnud jõudnud trennis korraga joosta. Poolmaraton tuli aga tol 1987(?).a. üllatavalt kergelt. Kusagilt sealt aegadest on pärit ka see mõte, et tõenäoliselt on ka 42 km puhtalt kättevõtmise asi ja küll ma selle kunagi ette võtan.
 
[taustaks võib peale panna puhta kulla aastast 1981 - Ungari bänd Neoton Familia ja "Marathon"]

Konkreetse tõuke andis selle aasta veebruaris ärajäänud kohalik Transjurasienne suusamaraton, karmi reljeefiga 56 km klassikat. Olin talvel üle aegade palju suusatanud, naiivses lootuses lõpetada maraton esmakordselt ilma poolel distantsil haamrit saamata ja veremaitseta suus. Kui suusaradadele polnud parasjagu aega minna, siis käisin talvel paralleelselt jooksmas, sest siin orus on talved lumevabad ja talvise jooksmisega ei kaasne hirmu libastudes konti murda. Lõpuks jäeti aga minu suureks nördimuseks maraton vähese lume tõttu ära. Elu parim suusavorm ja siis selline tüng! Suurest sportlikust vihast ei osanud muud teha, kui jooksutrenniga jätkata, et kevadel mõni 10 km võistlus kaasa teha. Eelmisel sügisel poolmaratonil tegi põlv sellist põrguvalu, et üle 10 km joosta ei tundunud realistlik. Старость не радость, teadagi.

Mida rohkem kevadel trennides jooksin, seda väiksemaks jäi põlvevalu so põlved ei hakanud valutama mitte juba 5. kilomeetril, vaid 10ndal jne jne. Kevadise Genfi maratoni 10 km jooksu lidusin läbi juba ilma põlvevalu ja üllatava 50 minutiga. Seal finišis õlut juues tekkiski arglik uitmõte – samamoodi edasi treenides olen ehk valmis sügisel päris maratoni proovima. Võtsin tossud ka suveks Eestisse kaasa, aga poolteist kuud puhkust tähistasid ka sportimises pooleteise kuust pausi :) Sügisel lippasin aga edasi, jõudes 3 nädalat enne Luzerni maratoni elu pikima trennini – 30 km (ajaga 2:55). Tolle trenni lõpus olin muidugi pehmelt öeldes läbi nagu Läti raha ja ei näinud ühtegi valemit, mis nipiga maratoni kontekstis vajaminevad 12 lisakilomeetrit peaks läbima. Ainuke lootus oli see miski, mis mind kooli ajal kergel sammul 21 km finišisse tõi (varaseim pikim jooks 10 km) või mis viis mind esimest korda Tartu suusamaratonil mõnusa tundega Elvasse (trennikilomeetreid kogunes tol talvel enne maratoni ca 60 :)). Lõpeks olin pärast suvist Eestist tagasitulekut ikkagi jooksnud 2 kuuga kokku üle 300 km ka muutunud 3 kg kergemaks. 

Luzernis oli maratoni stardis kuiv ja 7-8 kraadi. Ema saatis enne veel sõnumi, et ma ennast soojalt riidesse paneksin, aga kuna olin silma alt ära, siis läksin siiski lühikeste pükste ja t-särgiga ja see oli väga õige otsus. Eesmärk oli geniaalselt lihtne – jõuda finišisse. Eesmärk 2 oli läbida see kannatuste rada algusest lõpuni joostes, kuigi vaim oli valmis ka pikaks jalgsimatkaks raja teises pooles. Otsustasin minna ühtlase tempoga 5:45/km ja suutsin (minu jaoks haruldasena) mitte lasta ennast segada ümberringi siblivate poolmaratoni jooksjate pisut kiiremast tempost ja tõmblemistest. Poole peal (21 km) oli tunne väga hea, sinna märki jõudsin täpselt 2 tunniga. Ka 25 peal oli tunne üllatavalt hea, kulgesin jätkuvalt kiirusega 5:45/km. Veel enne 30 märki oli tunne OK, mis tekitas teatud ärevust – see ei saa olla normaalne? Õnneks oli kõik nii, nagu peab, sest kohe pärast 30 km tundsin, et jalg pole enam päris see pean tempot alla laskma. 35 km peal olin juba selgelt zombistunud – mõte ei töötanud enam ja tekkis mingi apaatia (arusaadav – organism suunas vähesed järgijäänud ressursid vaid edasiliikumise tagamiseks, lülitades välja aju ja muu ebaolulise energiatarbe). Tempo järjest langes, kesklinna tagasi jõudes oli järjest rohkem rahvast raja ääres ergutamas, aga minu pilk oli tühi, samm lühike ja liikumine vaevaline. Viimasel kahel kilomeetril lasin 10-15 jooksjat mööda, ainsaks peas vasardavaks mõtteks mitte kõndimise-kiusatusele järgi anda. Õnnestus. Finišis oli lõppkokkuvõttes siiski suhteliselt adekvaatne tunne. Ja põlved-puusad ka ei valutanud, kuigi stardis ununes kaasavõetud valuvaigisti sisse võtta. Tehtud, pärast 25 aastat hoovõttu :)

Statistikahuvilistele mu keskmine kilomeetri aeg 5 km lõikude kaupa:

0-5 km
5.41
6-10 km
5.46
11-15 km
5.49
16-20 km
5.40
21-25 km
5.48
26-30 km
6.02
31-35 km
6.13
36-40 km
6.38
41-42 km
6.40