Mis kasu on meil piiravast ja kallist keskkonnakaitsest? 26.07.2019
| 19. sajandi lõpul oli esimeste naturalistide eesmärgiks säilitada looduskauneid paiku, et inimesed saaks edaspidigi nende esteetilist ilu nautida. Tänaseks on olukord nii hull, et keskkonnakaitseliste piirangute eesmärgiks on sisuliselt tagada mitte kauneid loodusvaateid, vaid inimkonna püsimajäämist. |
Elu on näidanud, et vaba turu nähtamatu käsi ei taga paraku kliima stabiilsust, loodusressursside heaperemehelikku kasutust või toidu tootmiseks vajaliku mullaviljakuse säilimist. Seepärast on keskkonnakaitselised piirangud paratamatud.
Konkreetsele ettevõtjale võib loomulikult tunduda, et tema põhjustatav saaste või loodusressursside kulu on mõõdukas ja keskkonnapiirangud tema suhtes ebaõiglased. Keskkonnakaitses vaadatakse aga summaarset mõju riigi või planeedi tasandil, kus palju pisikesi probleeme moodustavad koosmõjus pahatihti ühe suure, mis vajab sekkumist.
Kõigele vaatamata ei ole keskkonnakaitse seejuures kallis lõbu, otse vastupidi. ÜRO kliimateadlaste paneel IPCC viitas möödunud aasta raportis globaalsele majanduskahjule, mille põhjustaks kliimamuutuste süvenemine. Planeedi keskmise õhutemperatuuri tõusu puhul 1,5 kraadi võrra aastaks 2100 oleks majanduskahju 54 triljonit dollarit. Kui kliimamuutustega mitte võidelda, oleks 3,7°C temperatuuritõusu korral kahju juba 551 triljonit dollarit (võrdluseks – täna on maailmas rikkust kokku ca 500 triljonit). Keskkonnakaitse on pingutus ja lisakulu, mis tasub ära.
Meie täna kulutatavad miljardid aitavad ära hoida meie lastelaste triljonitesse ulatuvat kahju. Nende triljonite teenimine algab väikestest asjadest, nagu jäätmete sorteerimine, ühekordsete plastnõude keelamine ja põlevkivielektrist loobumine.