Moodultuumajaam ei päästa kliimat 14.01.2020
| Grupp riskiinvestoreid mängib juba mõnda aega mõttega panna Eestisse püsti tuumajaam. "Kliimasõbralik," "õnnetuskindel" ja "jäätmevaba" on sõnad, mis nende jutte kaunistavad. Maailma hääbuv tuumatööstus näeb väikestes reaktorites õlekõrt, mis nende äri elus hoiaks. |
Vähem kui kümne aasta eest soovis Eesti Energia osaleda uue tuumajaama rajamisel Leetu. Visaginase tuumajaama idee jäigi mõtteks ja Leedu pole ammu enam tuumariik. Unistus oma aatomist pole aga surnud ja Fermi Energia nime all on entusiastid, kelle seas on ka toonane Eesti Energia juht Sandor Liive, vedamas mastaapset PR harjutust, et eestlasi tuumausku pöörata.
Inimeste hinnanguid tuumaenergia võimalikule kasutusele on Euroopa Sotsiaaluuringu 2017. aasta küsitlusandmete põhjal analüüsinud TÜ vanemteadur Kati Orru. Analüüs tõi esile, et 61% vastajatest ei näe tuumaenergial Eestil üldse kohta ja vaid 16% oleks päri väikese koguse tuumaenergiaga.
Inimesed mäletavad Fukushima ja Tšernobõli tuumakatastroofe, teavad probleemi tuumajäätmetega ja on põhjusega skeptilised. See on ka põhjus, miks Eesti tuumajaama algatusgrupi keskne sõnum räägib maailmas seni vaid paberil eksisteerivast ohutust IV põlvkonna jaamast, kuigi tegelikkuses kavandavad nad Eestisse siiski olemasoleva III põlvkonna pisut parandatud jaama. Sellise väikese moodulreaktori näol oleks sisuliselt tegu tänase ohtliku tehnoloogiaga senisest väiksemas karbis.
Ellujäämisvõimalust otsiv tuumatööstus on kulutanud aastakümneid, et luua majanduslikult tasuvat alla 300 MW väljundiga moodulreaktorit, kuid erilise eduta. NSV Liit sai valmis 8 sellist väikest "Tšernobõli tüüpi" reaktorit, millest viimased 4 peatselt suletakse. Kõik omal ajal püsti pandud USA ja Ühendkuningriikide väikesed reaktorid on suletud. Prantsusmaa tuumainstituut IRSN on leidnud, et moodulreaktorid oleks vähemalt sama kallid, nagu hetkel rajatavad III+ põlvkonna jaamad (nt Soome Olkiluoto 3) ning nendega kaasneksid samad ohutuse ja tuumajäätmete probleemid. Prantsusmaa on konkurentsitult suurim tuumaenergia kasutaja Euroopas ja küllap nad teavad, millest räägivad.
Tuumajaamad nafta pumpamiseks
Seni on moodulreaktori joonistamisel kõige kaugemale jõudnud Venemaa ja Hiina, aga seal ei aeta taga tasuvust, vaid mängib riiklik huvi. Venemaa riiklikul Rosatomil on ülesanne ehitada väikest ujuvreaktorit, et tulevikus toita maagaasi puurimist Põhja-Jäämeres. Esimene väikese nimivõimsusega ujuvreaktor on Tšukotka rannikul juba töös. Hiina sooviks moodulreaktoritega tagada energiavajaduse oma süvamere naftaleiukohtades Lõuna-Hiina meres. Kanadas teeb mitu firmat lobby, et algatada moodultuumajaama arendamine, mida saaks kasutada naftaliivadest nafta pumpamisel. Sisuliselt arendataksegi moodulreaktoreid maailmas selleks, et saada juurdepääsu fossiilsetele kütustele raskesti liigipääsetavais paigus. Selles kontekstis on jutt moodulreaktoritest kliimapäästjatena täiesti eksitav.
Paljud firmad, sh Fermi Energia neli partnerit, on paberil uusi reaktoreid joonistamas, kuid majanduslikult tasuva moodulreaktorini ei tarvitseta kunagi jõuda, ohutusest rääkimata. Tuuma-lobby promotav moodulreaktorite roll kliimamuutuste vältimises on bluff, sest nendeni ei jõuta ilmselt lähiaastakümnetel ja fossiilkütustest oleme selleks ajaks sisuliselt vabanenud taastuvenergia, salvestuse ja ulatusliku võrgustumise toel.
Tuumaenergiat promov klimatoloog James Hansen on arvutanud, et kui tahta elektritootmises fossiilkütused tuumaenergiaga asendada, peaks tuumatööstuses püsti pandama 4000 uut reaktorit ja selle saavutamiseks loodama 115 uut start-up’i aastas kuni aastani 2050. See teeb keskmiselt neli uut start-up’i nädalas ja on absoluutselt ebarealistlik.
Eesti kui katsepolügoon
Mis mängu Eesti tuumaentusiastid siis mängivad? Kui neil oleks huvi sadu megavatte energiavõimsust luua ja kliimat päästa, oleks investeering suure meretuulepargi rajamisse ilmselt kiirem ja turvalisem valik. Mulle hakkab tunduma, et Eesti tehnoloogialembust, paindlikkust ja lähedust otsusetegijatele soovitakse ära kasutada selleks, et üks moodulreaktori loomisest unistav välisfirma saaks siin oma esimese katse teha. Tugeva tuumaohutuse regulatsiooni ja -pädevusega riigis oleks see ülimalt keeruline. Eestis selline pädevus ja kogemus puudub ja ehk loodetakse, et siin on lihtsam "tuumakatsetusi“ teha.
Erasektoril ei saa keelata uute ideede arendamist. Kui Fermi Energia plaan õnneks läheb ja nad ettevalmistatud projekti suurele tuumafirmale maha müüvad, siis saavad Liivest, Kallemetsast ja kolleegidest rikkad mehed. Samamoodi võib juhtuda, et arendajate sajad tuhanded põlevad ahjus. Ettevõtja risk pole avalikkuse mure, kuid jälgida tuleb seda, et ministritele salamahti töökäske ei hakata jagama, nagu juhtus samuti miljardist investeeringut plaaninud tselluloositehase puhul.