Genfi demonstrandid 02.10.2013
| Pidevad demonstratsioonid käivad Genfi ÜRO Euroopa peakorteri argipäeva juurde. Olles olnud ise väiksematest kuni megasuurte demonstratsioonide korraldamise juures siin- ja sealpool lompi, jälgin kolleege alati kõrgendatud professionaalse huviga. Genfis näeb ühekordseid suuremaid miitinguid, aga on ka sellist demonstreerimist, kus ollakse iga jumala päev samas kohas sama plakatiga seismas. |  |
Minu piiritu sümpaatia ja sügav lugupidamine kuulub grupile, kes demonstreerivad WHO (Maailma Tervishoiuorganisatsioon) juures tänavanurgal. Nad töötavad vahetustega, kl 8-18 on tööpäevadel pidevalt 2 inimest plakatitega kohal. On vanemaid ja nooremaid inimesi, mehi ja naisi. Sümpaatsed tüübid. Seda ka kõige hullema lumetormi või lõõskava päikesega, müts maha – tõeliselt harvanähtav pühendumus. Oma plakateid ja kaht klapptooli hoiavad nad lukustatavas puukastis, mis vedeleb öösel sealsamas teenurgal põõsavilus. Hommikul võetakse sealt asjad välja ja alustatakse järjekordset pikka tööpäeva (kõrvalepõikena meenub, kuidas ühes teises, sageli paragrahvi tervele mõistusele eelistavas kultuuriruumis kella kukkudes buldooseriga demonstrantide küünlaid kokku lükatakse). Sõidan tööle minnes ja töölt tulles iga päev sealt bussiga mööda, seetõttu on WHO nurgal olijate näod ja plakatid juba vägagi tuttavad. Plakatite teemaks on tuumakatastroofid Tšernobõlis ja Fukushimas ning WHO-d süüdistatakse oma raportites tegeliku katastroofi ulatuse varjamises ja nõutakse vastavate raportite järelduste ümbertegemist.
Teine püsiekspositsioon on meie hoonetekompleksi ühe värava lähistel. Seal seisavad vihaste nägudega habetunud ja tõmmumat sorti mehed. Kui Tšernobõli/Fukushima pundi puhul paistavad tegevuses olevat kombinatsioon pensionäridest ja tudengitest (mehi ja naisi läbisegi), siis siin taban ennast ikka ja jälle mõtlemas, et kuidas need parimas tööeas mehed ikka siin päevast päeva hommikust õhtuni olla saavad ja kes selle show eest lõppkokkuvõttes maksab. Mis kõige hullem - neil on tõsine kommunikatsiooniprobleem. Kümmekond plakatit täiesti erinevate nõudmiste ja sõnumitega, pikad tekstid ja täiesti arusaamatu kontekst. Plakatitel nõutakse ÜRO-lt ja USA-lt mingi X põgenikelaagri elanikele paremat hoolt ja kaitset. Tõenäoliselt õige asi, kui saaks aru, millest täpsemalt jutt. Ma jälgin pidevalt välisuudiseid, elan võõrail mail toimuvale lapsest saati aktiivselt kaasa ja loen Tartus olles arengumaade teemal ülikoolis loengutki, aga konkreetse põgenikelaargi nimi ei ütle ka mulle midagi. Kurjade nägudega mehed pole sellise pisiasja peale ilmselt tulnud. Ma pidin neist mitukümmend korda bussiga mööda sõitma, kõiki plakateid mitmekordselt üle lugema ja põhjalikult nuputama, kuni hammustasin läbi, et probleemne laager asub Iraagis. Mis seal täpselt probleemiks, sellest pole siiani aru saanud. Tagasihoidliku eestlase jaoks ei tekita empaatiat ruuporist kuuldav kriiskav hääletoon ja kurjad näod. Ja, last but not least, miks nad protesteerivad jalgväravas, läbi mille läheb tööle ÜRO lihtametnike armee ja mitte autoväravas, mida läbivad igapäiselt peadirektorid, suursaadikud ja muud tähtsad ninad?
Absoluutselt teises visuaalses äärmuses võrreldes eelnimetatud grupiga on tiibetlased. Nad käivad demonstreerimas umbes korra kuus. Erinevalt arusaamatuid slooganeid karjuvatest kurjade nägudega lähisidalastest on nad vaiksed, rõõmsameelsed ja vägagi suhtlemisaldis. Istuvad, palvetavad, lehvitavad lippe ja jagavad voldikuid. Neile pole keeruline ligi astuda, et paar sõna juttu puhuda. Professionaalse sõnumikujundaja jaoks lihtsad asjad, aga milleta võib raisata suure ressursi tulemust saavutamata.