Pariisi kliimakõnelused mõjutavad ka arengukoostööd 25.11.2015
| Kliimamuutused on üks neist gobaalsetest probleemidest, kus lahendus on mõeldav vaid rahvusvahelises koostöös. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis (UNFCCC) osalevad riigid kogunevad iga aasta detsembri algul tippkohtumisele, et järgmistes sammudes kokku leppida. Pariisis algavale arvult 21. tippkohtumisele (COP21) pannakse suuri lootusi, sest on tagumine aeg peatselt aeguvale Kyoto leppe järgsetes reeglites kokku leppida. Muuhulgas on kokkulepitaval otsene mõju näiteks arengukoostöö rahastamisele tulevikus. |  |
Arengukoostöö ja ajaloolise ebaõigluse korvamine on mitte ehk otsesõnu, kuid siiski sisuliselt kliimadebati keskmes ka Pariisis. Lihtsustatult öeldes on arenenud riigid oma tänase rikkuse osaliselt saavutanud odavat, kuid kahjuks kliimat soojendavat sütt ahju ajades. Suurim sisuline küsimus kliimaläbirääkimistel seisneb selles, kas tänastel arengumaadel on samasugune õigus areneda, kasutades piiramatult neidsamu saastavaid tehnoloogiaid või on rikkamad riigid valmis saastavate tehnoloogiate keeldu kinni maksma.
Kuigi juriidilises mõttes ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon pigem julgustab kui kohustab osapooli teatud tegevustele, nähakse seal siiski ette rikkaimate riikide poolset piiratud, kuid vabatahtlikku finantsabi vaesematele. Artikkel 4 loob näiteks võimaluse rikkamatel riikidel aidata vaesemaid riike kliimamuutuste ebasoodsatele mõjudega kohanemiseks vajalike kulutuste katmisel. Konventsiooni artikkel 3 sätestab võimaluse anda arenevatele riikidele juurdepääs kliimasõbralikele tehnoloogiatele. On selge, et arenevad riigid pole nõus võtma kasvuhoonegaasidega saastamist piiravaid kohustusi, kui samas ei lepita kokku siduvates finantsskeemides.
kliima- ja arenguabi ühendamine
Kliimamuutuste mõjudega kohanemiseks vajamineva raha kogust on globaalselt väga raske hinnata. Aastaseks lisainvesteeringute vajaduseks arengumaades hinnatakse viimaste arvutuste kohaselt suurusjärgus 80 miljardit dollarit aastani 2030, samas on seda hinnangut peetud ka konservatiivseks.
Kliimamuutuste mõjudega kohanemiseks vahendite eraldamiseks lepitakse kord üldjuhul kokku ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames. Konventsiooni 2009.a. osapoolte koosolekul Kopenhaagenis otsustati eraldada kliimamuutuste ärahoidmiseks ja nende mõjudega kohanemiseks arengumaadele esimeseks kolmeks aastaks kokku 30 miljardit dollarit ning aastaks 2020 peaks toetus kasvama 100 miljardi dollarini aastas. Selgusetu on siiski näiteks vahekord tagastamatu abi ja laenude vahel ning pole kokkulepet selles, kuidas valida riike või piirkondi, mida eelisjärjekorras toetada.
On oluline, et kliimamuutuste vältimiseks või mõjude leevendamiseks antav abi ei töötaks vastu ametliku arenguabi (ODA) eesmärkidele. Vastupidi, arengukoostööpoliitika ja kliimamuutustega toimetulemise toetamist on mõistlik omavahel siduda. Abi andvate riikide jaoks vähendab see dubleerimise ohtu, kuigi abi saavad riigid ja kodanikuühendused näevad sellise ühenduse taga (sageli põhjendatult) soovi raporteerida samu kulusid topelt. Euroopa Liit on oma arengu- ja kliimapoliitika eesmärgid juba 2003.a. vastavas strateegias[1] ühitanud ning topeltarvestuse vältimiseks ei kajastu selle rakenduskavas mitte uued rahaeraldised, vaid viited juba eksisteerivatele eelarveridadele. Eestilgi oleks mõistlik uuendatavas arengukoostöö ja humanitaarabi arengukavas kliimamuutuste teemat paremini teiste eesmärkide ja meetmetega siduda.
[1] Strategy on Climate Change in the Context of Development Cooperation