Radikaalsust Eesti keskkonnaliikumises veel pole 21.09.2021
| Olin Eesti Rohelise Liikumise juhina lõpetanud sel 2005.a. novembriõhtul teiste keskkonnaühendustega koosoleku ja veel ei teadnud, et järgmisel hommikul maandub Tallinnas brittide valitsusjuht Tony Blair. |
Kes on „maruroheline?“
Ettevõtjate ja poliitikutegi suust kostub teinekord halvustavalt sõna „maruroheline,“ kirjeldamaks inimesi, kelle seisukohad ütlejate maailmapildis äärmuslikud tunduvad. Äärmuslust saab looduskeskkonna kontekstis defineerida muidugi kardinaalselt erinevalt - ühe jaoks on äärmuslus lindude pesitsemist võimaldav raierahu metsas, teise jaoks on äärmuslus harvesteri müttamine raielangil.
Me pole Eestis radikaalset keskkonnaaktsiooni näinud. 2002 käis Greenpeace Muuga sadamas Byzantio-nimelist laeva takistamas, et juhtida tähelepanu ühepõhjaliste tankerite keelustamise vajadusele. Aastal 2017 ronisid aktivistid Tallinnas Haaberstis hõberemmelga otsa, et takistada selle mahavõtmist tee-ehituse käigus. Protestivaid liikumise Vastuhakk väljasuremisele aktiviste on turvatöötajad kaubanduskeskusest välja ajanud. Äärmuslusega pole neis näidetes midagi pistmist, ka radikaalsusega mitte. Tavaline mainstream.
Radikaalsuse näide on Earth Liberation Front nime kandva võrgustiku poolt näiteks USA mäesuusakeskuse hoonete mahapõletamine, mis soovis uute suusaradade jaoks maha raiuda ilveste elupaigaks olnud metsa. Keskkonnateemaga seotud radikaalsus oli ka tuumakatsetuste vastu protestinud Greenpeace laevale pommi panemine ja sellega ühe meeskonnaliikme tapmine Prantsusmaa luureteenistuse poolt.
Eesti keskkonnaühenduste maastik on meeldivalt mitmekesine. On suuri ja väikeseid, ühed on keskendunud spetsiifilise probleemi lahendamisele, teised tegutsevad paljudes valdkondades. On alalhoidlikke, kes müüvad oma teenuseid riigiasutustele ja avalikult valitsuse keskkonnapoliitikat kritiseerima ei kipu. Aga õnneks on väga palju sõltumatust ja julgust välja öelda, kui kuningas on alasti. Kuigi Eesti Keskkonnaühenduste Koda saab juba aastaid tegevustoetust riigieelarvest, on sinna kuuluvad ühendused alatasa keskkonnahuve kaitstes mõne riigiasutuse vastu kohtus. Ma ei ole kuulnud, et mõni liialt aktiivne keskkonnaühendus oleks Eestis vaikima „ostetud.“
On oldud liiga leebed
Senisest radikaalsemast keskkonnamõtlemisest on aga puudus. Eesti keskkonnaühendused on siiani nii avalikule kui erasektorile olnud vägagi konstruktiivsed partnerid. Osaletakse planeeringu- ja keskkonnamõjude hindamise protsessides, kommenteeritakse seaduseelnõusid ja strateegiaid. Räägitakse läbi, aidatakse leida parimaid lahendusi, üritatakse ära hoida keskkonnakahju. Ametnikud ja ärimehed on sellega harjunud ja kahjuks liigagi harjunud. Kui soovitakse põlevkivikasutusest väljumist, Emajõe äärde tselluloositehase ehitamata jätmist või väiksemaid raielanke, siis tembeldatakse see äärmusluseks.
Kliimamuutuste tempo ja liigirikkuse kiirenev vähenemine on loonud olukorra, kus keskkonnakorralduse tuunimisest enam ammu ei piisa. Samas pole põhjust oodata, et riigivõim või erasektor jooksvast peenhäälestusest kaugemale läheks ja algataks muudatusi, mida 50 aasta pärast tänasele tagasi vaadates adekvaatseks võidakse pidada.
Pikas plaanis oleks kõigile kasulik, kui osa Eesti keskkonnaühendustest ja aktivistidest täidaks seni vaba niši ning hakkaks läbimõeldult ja häälekalt nõudma palju suuremaid muutusi ühiskonnas, kui seni on küsitud. Eesti Roheline Liikumine (ERL) viitab oma põhjalikult muudetud uues programmis selgelt süsteemsetele muutuste vajadusele majandusmudelis soovib arutleda, millest peaks ühiskond looduse taluvuspiiride sisse tagasijõudmiseks loobuda. See on midagi kvalitatiivselt uut võrreldes loodushoiu või säästva arengu sihtidega paljude keskkonnaorganisatsioonide põhikirjades.
Park sõidutee asemele
Hiljutistes ettepanekutes Tartu üldplaneeringule soovitas ERL sulgeda mõned linntänavad ja rajada sõiduteede asemele pargid. Eesti Metsa Abiks ei propageeri mitte lihtsalt säästvat metsamajandust, vaid soovib konkreetselt lageraiete lõpetamist. Kümne aasta eest Eesti metsakaitsjad sellist nõudmist veel ei esitanud. Hakkab vaikselt looma.
On selge, et kogu keskkonnaühenduste kirju seltskond ei tule selgelt radikaalsema agendaga kaasa. Konkreetse pargi või liigi kaitsele keskenduv seltskond ei pea muutma fookust ja tegelema globaliseerumise küsimustega. Aga senisest radikaalsemaid seisukohti ja julgemat aktsiooni on hädasti vaja. Ühtlasi looks see olukorra, kus oleks keeruline konstruktiivselt keskkonnaprotsessides osalejaid edaspidi äärmuslasteks tembeldada. Maailma keskkonnaliikumise pikk kogemus näitab, et oskuslik taktikaline koostöö parketikõlblike ja -kõlbmatute aktivistide vahel võib anda päris häid tulemusi.