Vabanesin koristajast 20.01.2013
Suhe koristajaga on omamoodi nähtus. Nõukogude inimesena mäletan ma hästi aega, kus nii igapäises elus kui anekdootides oli lapiga relvastatud tige koristajamutt kõikide hirm. Mul on olnud koristajatega vähe kokkupuudet ja ilmselt seetõttu ei oska ma nendega silmitsi olles kuidagi käitumisliini valida. Tüüpiline situatsioon - istud õhtul pärast normaalset tööaega süvenenult kontoris arvuti taga ja siseneb koristaja, kel eesmärk lapiga üle tõmmata nii põrand kui sinu töölaud. Minu jaoks kohutavalt ebameeldiv situatsioon. Ses mõttes, et me vaatame sel hetkel üksteisele sekundi murdosaks silma ja teame – me mõlemad teeme oma täiskohaga tööd, aga mul on elus rohkem õnne olnud ja mulle makstakse samade tundide eest mõnevõrra rohkem. Reeglina vaatab selleks murdosaks mulle silma mingi vähemuse esindaja – Brüsselis/Genfis keskealine keskmisest tõmmum immigrandist proua, Eestis noor kaunis venelanna. Tavaliselt tõusen ja lähen WC-sse, et pilgud uuesti ei kohtuks. Ma saan aru, et sellest piinlikustundest tuleb üle olla, aga see on kuidagi uskumatult raske. Minus on vist sotsialisti rohkem kui siniverelist.
Genfis on kontoris koristajatega rahulik, sest nad käivad varahommikul – kui kell 9 sinikiivrite valdustesse sisenen, tuleb vastu palju inimesi, kes nahavärvi ja sootunnuste järgi on ilmselt äsja töö lõpetanud koristajad. Aga siinne koristamisega seotud löök tabas mind täiesti ootamatult neutraalsel pinnal – minu oma kodus. Korteris, mida eelmise kuu üürisin, käis nimelt iga esmaspäeva pärastlõunal koristaja - Rose, umbmäärases eas filipiinlanna. Õnneks oli korteriomanik Scott mind sellest informeerinud ja üritasin esmaspäeviti pikemalt tööl olla. Probleemi olemust ei muutnud see muidugi absoluutselt. Rose armastas korda, jäägitult. Ta korjas kõikjal korteris vedelevad minu A4 formaadis paberid ilusti lauale kokku ühte kuhja (ja väiksemad paberid teise), liigutas köögi tööpindadel vedelevad toiduained kappidesse varjule, koridoris olevad jalanõud pistis saapariiulitesse jne, kohutav tüütus! Iga esmaspäeva õhtul pärast tema visiiti paigutasin asju käepärasel tagasi, et teada – järgmisel esmaspäeval paigutab Rose need jälle nii, nagu tema arusaam korrast seda ette näeb. Rose, kusjuures, on väga meeldiv naisterahvas. Nüüd elan õnneks järgmises ajutises üürikorteris, kus puudub igasugune koristamine ja see on tõeliselt mõnus. Rose saaks infarkti, kui mu siinselt töölauda näeks.