Supilinna Selts tähistab kahekümnendat sünnipäeva 18.04.2022
|
On saabunud pidulik hetk –
möödub 20 aastat nii Supilinna
Seltsi asutamisest kui ka esimestest
Supilinna päevadest. Ühtlasi on
käesolev Supilinna Tirina number
järjekorras kahekümnes.
Oma kodukandi eest seismises pole midagi uut – Eestis on peaaegu tuhat külaseltsi. Linnakeskkonnas on kogukonna
läbikäimine ja ühishuvide sõnastamine ning kaitsmine siiski palju haruldasemad.
|
20 aasta eest algatas pärimusmuusik Aleksander Sünter esimesi Supilinna päevi käima lükates midagi väga olulist ja märgilist. Supilinna Seltsi eeskujul on hiljem sündinud arvukalt teisi linnaosaseltse, näiteks Uue Maailma Selts Tallinnas või Karlova Selts siinsamas Tartus.
Kuigi ma olen Supilinna Seltsis olnud peaaegu selle algusaegadest peale, on selts siiani minu jaoks paras müsteerium. Üks seltsi asutajatest, Ergo-Hart Västrik on 15 aasta eest seltsi olemuse hästi kokku võtnud: "See on inimeste rühm, keda ühendab miski – tunne, et see keskkond on midagi olulist ja on vajadus midagi selle hüvanguks ja väärtustamiseks ära teha, et seda lihtsalt niisama buldooseriga kokku ei lükataks. Ta on nagu sümbioos naabrivalvest, linnaosa hääletorust ja kodukandiliikumisest, selline vahevorm."
Viimastel aastatel kerkib aeg-ajalt küsimus, kas Supilinna Seltsi on üldse enam vaja? Supilinna Facebooki grupp ja muud moodsad kanalid võimaldavad infot ilma seltsitagi kiiresti tuhandete inimesteni viia ja mõttevahetusi korraldada. Oma huvide eest on supilinlased alati osanud ja suutnud seista, seltsiga või seltsita. Lea Teedema kirjeldas 2017. aasta Tirinas värvikalt, kuis elanikud nõudsid linnavalitsuselt juba 1920ndatel, et viletsas seisus Supilinna tänavad tuleb korda teha, sest seal on keeruline liikuda nii jalgsi kui hobusega. Meie linnaosa hea käekäigu eest on ikka seistud, ka 1980ndatel siledamat tänavakatet, paremat elektriühendust ja tänavavalgustust soovides.
Tõepoolest, me saame omavahel suheldud ja linnaosa eest seistes jätkuvalt hakkama, nii seltsiga kui seltsita. Ehk tundub veidergi, aga minu meelest on seltsi suurim tugevus tema kaootilisus – meil pole oma maja/kontorit, keegi ei saa seltsi igapäevatöö eest palka ja seltsi raames tehakse parasjagu seda, mille jaoks aega leitakse.
Kas leitakse tahtmist ja jaksu ka edaspidi Supilinna päevi korraldada või Tirinat välja anda? Ausalt, ma ei tea. Eks aasta pärast paistab!