Teadustekstiks maskeerunud äriplaan 18.11.2021
| "Tuuma Energia" on huvitav lektüür, millele ei oskagi Eestis head vastet leida. Ühe firmaga (Fermi Energia) väga otseselt seotud inimesed on sõltumatute ekspertidena esinedes publitseerinud justkui neutraalse ülevaate, mille eesmärk on ühiskonnale maha müüa oma äriplaani (importida Eestisse tuumareaktor). Nagu oodata võis, ülistatakse oma äriplaani ja vaikitakse kaasnevatest riskidest ühiskonna jaoks. |
"Tuuma Energia" autoreid tuleb nende pingutuse eest tänada, sest tegu on kiiduväärt õppematerjaliga lobistide töö näitlikustamiseks näiteks ärijuhtimise, avalike suhete või ühiskonnaõpetuse tudengitele. Ajaloo huvides oleks arendajate mõttemaailma ja võtete kaardistamise tarvis hea, kui meie lugemislaual oleks ka tselluloositehase rajajate sõltumatu ülevaade puidukasutuse perspektiividest või Rail Baltica promootorite sõltumatu hinnang Baltikumi ja Poola vahelise transpordi arenguvariantidest. Nauditav oleks selline materjal muidugi vaid siis, kui sõnu seaksidki arendajad ise, mitte palgatud avalikkussuhtlejad.
Tean tudengite õpetamisest ise, kui suur on puudus on väga paljudel erialadel eestikeelsetest kõrgkooliõpikutest. Pole siis ime, et Fermi Energia rahastatud raamat on ühe põhiõpikuna kasutusel Tallinna Tehnikaülikoolis Fermi Energia poolt toetatavas õppeaines „Kaasaegne tuumaenergia.“ Kes maksab, tellib ka muusika.
Kui juba ausalt arendaja nime all oma seisukohti esitada ja põhjendada, siis on veider presenteerida toodet kui „üheksa teadlase“ kokkupandud sõltumatut infoallikat. Esiteks – kunagi kaitstud doktorikraad ei tee inimesest teadlast. Selles kategoorias eristub autoritest siiski selgelt Andi Hektor, kes avaldab tänaseni regulaarselt teadusartikleid eelretsenseeritavates teadusajakirjades. Teiseks – ei tohi unustada, et raamatu üheksast autorist viis kuuluvad tuumajaama Eestisse importimisest huvitatud Fermi Energia omanikeringi ja ainuüksi väga otsese ärihuvi tõttu ei saa nende kirjutisi kuidagi liigitada teadlaste sõltumatuks kõrvapilguks.
Ebaühtlane sisu
Raamatu sisu juurde jõudes – väljaande tõsiseltvõetavuse huvides oleks olnud kasulik pädeva ja nõudliku toimetaja palkamine. Raamatu on toimetanud Fermi Energia PR juht Mihkel Loide ning peatükkide ebaühtlane kvaliteet ja faktide esitamine vaheldumisi soovide ja unistustega ilmestabki raamatut PR tootena.
Teadmistepõhist arutelu toetav infoallikas (nagu autorid raamatut iseloomustavad) ei peaks sisaldama hinnanguid „õigele“ ja „valele,“ nagu „Kahjuks otsustas Saksa valitsus tuumajaamad sulgeda“ (lk 8) või viide Rootsis vale tulemuse andnud referendumile (lk 21). Hüüatuse „Tuumaenergia liidab inimesi ja rahvad“ võib kvalifitseerida huumori valdkonda.
„Tuuma energia“ struktuur on hüplik ja läbimõtlemata ning on tunda, et erinevad inimesed on kirjutanud erinevaid peatükke, mis on pealtnäha kaootiliselt üksteise järele asetatud. Kaks esimest peatükki (tuumaenergia maailmas, tuumaenergia saamislugu) on kohati bakalaureuseastme tudengi referaadi tasemel, samas on näiteks reaktorifüüsika osa igati professionaalne ja hästi kirjutatud.
Paljusid raamatus esitatud väiteid on keerukas kontrollida, sest tekstis on viiteid infoallikatele palju rohkem, kui on ära toodud kasutatud kirjanduse loetelus. Vaid konkreetse viite olemasolu aitab tuvastada ka info valikulise esitamise või otseste valeväidete juhtumeid. Viimase näiteks on viide 2011. aastal T.B. Cochrani (USA Rahvusliku Ressursikasutuse Nõukogu) analüüsile, millest justkui järeldub, et „Ohutusega on olukord üsna hea“ (lk 57). Kui lugeda Cochrani poolt USA Senati kahe alamkomitee ühisistungile esitatud analüüsi, vaatab vastu risti vastupidine hinnang! Cochran järeldab muuhulgas, et „Töös olevad reaktorid pole maailmas piisavalt ohutud“ ja „Peaksime uuesti vaatama, kas praegu arendatavad või juba ehitatavad uued reaktoritüübid on piisavalt ohutud.“[1] Aasta varem oli seesama USA Rahvusliku Ressursikasutuse Nõukogu teinud muuhulgas soovituse rahastada uuringuid selliste tehnoloogiate väljatöötamiseks, mis tõenäoliselt aitaks lahendada kliimamuutusi varem ja madalama hinnaga kui tuumenergia.[2]
Aatom kliimapäästjana?
Raamat loob pilti tuumaenergiast kui keskkonnaprojektist, millega lahendatakse kliimamuutuste proleemi. Jutt tuhandetest tuumaenergiat pooldavatest keskkonnakaitsjatest võib olla õige, aga kriitiline toimetaja ei „unustaks“ selle kõrval märgida, et maailma keskkonnaliikumise lõviosa ei näe tuumaenergial mingit rolli kliimakriisi lahendamisel, sest levinud arusaama kohaselt tekitab tuumaenergia lihtsalt teistlaadi keskkonnariske, on ei ole kiiresti skaleeritav ja on kallis.
Näiteks maailma uraanivarudest rääkides (lk 146-147) oleks olnud huvitav sisse tuua varude suuruse ja uraanitipu teema, rääkimata uraani kaevandamise ja töötlemise keskkonnamõjudest. Uraani kaevandamist kirjeldatakse raamatule omaselt tehnoloogia kuivas võtmes koos tõdemusega „Tuleb tagada aktsepteeritavad keskkonnamõjud.“ Koguni maailma tuumatööstuse katusorganisatsioon World Nuclear Association möönab, et uraanimaagi kaevandustega arengumaades kaasnevad ebapiisavad keskkonnatervise- ja turvalisusenõuded, rääkimata järelevalve puudumisest. Ent uraanikaevandamisega seonduv on suureks keskkonnaprobleemiks ka näiteks rikkas Austraalias. Oma suhtumist turvalisuse nõuetesse illustreerivad „Tuuma energia“ autorid näitega, mille kohaselt on Hiinas tuumajaamadega seotud loamenetlus efektiivsem kui Euroopas (lk. 205). Kas loa kiirel väljastamisel ja ohutusel võib olla seos, nt pöördvõrdeline?
Uraani kaevandamise osa kokkuvõtliku lausega „Mida teha kaevandusega pärast kasuliku maagi eemaldamist, sõltub suuresti konkreetse riigi ning asukoha nõuetest“ jäetakse kogu probleemidepundar mugavalt avamata. Kasulik oleks olnud näiteks viidata, et ühe reaktori tööshoidmiseks aasta jooksul kuluva uraani saamiseks tuleb kaevandustes läbi kaevata üle pool miljonit tonni mäemassi, mis jääb toksiliseks tuhandeteks aastateks. Maaki ümbertöötlevad tehased tekitavad tahkeid ja vedelaid toksilisi jääke lisaks.
Ilustatud ohutus
Raamatusse „Tuuma energia“ valitud infost olulisemgi on see, millest autorid on otsustanud vaid põgusalt üle libiseda. Selliseid suuri teemasid on kaks – ohutus ja ökonoomika. Tõsi – ohutuse teemal on omaette alajaotus, aga see koosneb sisuliselt ülevaatest tuumaohutusega tegelevatest asutustest ja nende tegevusjuhistest. Näited tegelikust elust nii suurte katastroofide kui regulaarsemate väiksemate probleemide kajastamisega oleks olnud hädavajalik. Seejuures oleks olnud mõistlik kajastada mitte otsest hukkunute arvu, vaid kogu tuumaõnnetuste mõjude spektrit, näiteks kaasnev põllumaade saastumine (üks paljudest Fukushima probleemidest). Ei ole vist kuidagi üllatav lugeda, et Eestisse tuumajaama ehitamist reklaamivad arendajad ei näe võimalust, et moodulreaktoris juhtuva õnnetuse mõju võiks avalduda kaugemal tuumajaama ümber olevat aeda.
Väikese moodulreaktori tasuvus ja konkurentsivõime on teine keskne teema, millest üle on libisetud. Samas on see tuumajaama plaanimise kõige tähtsam küsimus. Tehnoloogiliselt suudab inimkond ükskõik mille valmis treida, selles pole küsimust. See ei tähenda kaugeltki, et tehnoloogiline uuendus oleks majanduslikult mõistlik. On väga palju neid, kelle arvutused ei anna moodulreaktorile mingit lootust konkureerida taastuvenergia lahendustega. Moodulreaktorite ehitamise hinnavõit võiks tekkida standardsest masstootmisest, aga miks peaks keegi finantseerima masstootmise eelduseks oleva ülikuluka tehase rajamisse, kui silmapiiril ei paista piisavat nõudlust? Palju põnevaid ja põhimõttelisi teemasid jäi tuumaenergia ökonoomika osa jutus käsitlemata.
„Tuuma energias“ leiab tiražeerimist ka pilt tuumajaamast kui "pideva elektri" allikast (võrrelduna tuulepargiga, mis tuulevakuse korral elektri ei tooda). Raamatus viidatakse, et kütuse vahetamiseks ja hooldustöödeks seisab tuumajaam nüüdisajal mõne nädala (lk. 58). Energianäljas tarbija jaoks võib ka mõni nädal olla pikk periood. Raamatus korduvalt eeskujuks toodaval, suuresti tuumaenergiast sõltuval Prantsusmaal näitavad andmed paraku seda, et 2020. aastal ei tootnud reaktorid keskmiselt 115 päeva jooksul elektrit. Kõige lühemalt oli „audis“ üle 30 aasta vanune reaktor Nogent-1 (3,5 päeva). Ka nii mõnigi moodsama disainiga reaktor oli erinevate probleemide tõttu rivist väljas üle kuu, näiteks Civaux-2 ja Golfech-2.
Raamatut „Tuuma energia“ oleks hea lugeda koos mõne tuumaenergiast rääkiva teosega. „Tuuma energia“ manatavat ilustatud pilti tuumaohutusest aitaks tasakaalustada sama, Postimehe kirjastuse poolt üllitatud Sergei Plohhi raamat „Tšornobõl. Tuumakatastroofi ajalugu.“ Tuumaenergia ökonoomikast, sh selle otsest ja varjatud doteerimisest riikide poolt või võrdlusest teiste energiaallikatega paraku eestikeelset raamatut pole.[1] https://www.nrdc.org/sites/default/files/tcochran_110412.pdf
[2] https://www.nrdc.org/sites/default/files/nuc_10062201a.pdf