Tõepoolest, me suudame toota kogu Eestis vaja mineva elektri ka põlevkivita 13.12.2018
| "Kliimamuutused ei ole tulevikustsenaarium, need toimuvad juba siin ja praegu!" kuulutab poster keskkonnaministeeriumi fuajees. Peaminister Jüri Ratas kuulutas Katowice kliimaläbirääkimistel vajadust pingutada kliimamuutuste ohjamiseks. Õiged mõtted, aga tegusid ei paista. |
Eesti panustab kliimamuutustesse peamiselt läbi saastava põlvkivienergeetika. Lugupeetud akadeemikud Anto Raukas ja Mati Valdma kirjutasid möödunud nädalal (EPL 04.12), et kui põlevkivi hüljata, siis ega muudest allikatest majapidamiste ja tööstuse nõudlust katta ei suudeta. Ometi pole see nii – võimalused ning täiesti realistlikud on selleks olemas. Vaja on tahet.
Aastal 2008 valmis Säästva Eesti Instituudi juhtimisel säästva energia strateegia kolme Baltimaa jaoks. Tolleks hetkeks oli Kyoto kliimaprotokoll juba jõus ning ennustati, et globaalselt kõrge CO2 saastekvoodi hind jätab põlevkivile üsna väikese osakaalu ning tema asemele astuvad hoopis meretuulepargid. Reaalsuses on CO2 kvoot aga odav ja meretuulikuid pole.
Millised oleks alternatiivid?
Eesti taastuvenergia koda ja Eesti keskkonnaühenduste koda esitasid 2012.a. esitasid omakorda julge visiooni Eestist, mis on aastaks 2030 läinud elektri- ja soojusmajanduses (aga mitte veel transpordisektoris) üle 100% taastuvenergiale. Toonaste arvutuste järgi võiks elektrienergia toodangust poole anda avamere tuulepargid. Teiste olulisemate panustajatena nähakse biomassil baseeruvaid elektri- ja küttejaamu (osakaal 18%) ning maismaa tuuleparke ja pump-hüdroakumulatsioonijaama (mõlema osakaal 11%).
Praegu katavad maismaatuulikud Eestis umbes 7% elektri kogutarbimisest. Tuulikuid ei taheta oma küla naabruses meelsasti näha ning tasuvaks elektritootmiseks sobivaid alasid pole Eestis üleliia palju. Merre pole Eestis aga tuulikuid veel rajatud, sest riik pole suutnud või soovinud kehtestada vajalikku reeglistikku. Rannikust kilomeetrite kaugusel olevad tuulikud riivavad vähem silma, kuid seal on omad probleemid: tuulikute rajamine ja käigushoidmine ei tohi liigselt kahjustada mereelustikku ega ohustada linde. Ent kui mõelda põlevkivisektori kohalikele ja globaalsetele keskkonnamõjudele, siis on raske näha alternatiivi sellele, et sobivatele merealadele rajatakse tuulikud.
Kuna tuul päris iga päev ei puhu, peaksid meretuuleparke toetama korralikud salvestusmehhanismid ja piisavad välisühendused, nagu näeb ette ka kaheksa aasta tagune TE100 visioon. Huvitaval kombel ootab riigilt merre ehitamise reeglistiku kehtestamist kõige enam riigi enda ettevõte Eesti Energia, mis on kümmekond aastat valmistanud ette Liivi lahel 500 MW tuuleparke, mis kataksd täisvõimsusel töötades umbes kolmandiku talvisest päevasest tarbimisest.
Hiiu madalale 600 MW tuuleparki kavandanud Nelja Energia on peatselt samuti Eesti Energia omandis. Teades Eesti Energia osavust muuta enda huvid riigi prioriteetideks, ei tarvitse meretuulepargid olla enam mägede taga.
Praegune ettevõtlusminister Rene Tammist tunnistab TE100 visiooni ühe autorina eessõnas, et kava on küll lennukas, kuid tehtud põhjalike kalkulatsioonide alusel realistlik. Põlevkivi aga on taastumatu loodusvara, mille majanduslikult tasuv kaevamine lõppeb millalgi paratamatult.
Ei taheta uuridagi
Nii viidigi paari rahvaalgatuse korras kuu eest riigikogu saali ettepanek hakata plaanima PÕXIT-it ehk uurima võimalust asendada põlevkivi järk-järgult keskkonnasõbralikumate alternatiividega. Täpsustan uuesti: tehti ettepanek põlevkivikatlad mitte kohe kinni panna, vaid hakata riigi tasandil plaani pidama.
Tundub aga, et põlevkivi põletamine on meile mitme inimpõlvega nii armsaks ja iseenesestmõistetavaks saanud, et paljudele tundub kohatu isegi mõelda majandusest, mida ei toida saastav põlevkivielekter. Nii leidis ka riigikogu, et enam kui 1000 allakirjutanu püstitatud teema ei vääri edasiarendamist. Ometi, kui saadikud olnuksid päri vastava uuringuga, oleksime saanud ehk rohkem teavet muuhulgas alternatiivsete võimaluste kohta, kuidas garanteerida riigi stabiilne varustatus elektriga.
Peaminister eeldatavasti kuulis siiski Katowice kliimakoosolekul, et kliimamuutuste kõige hullemate mõjude leevendamiseks (sest ärahoidmiseks on paraku juba hilja) tuleb tegutseda kohe. Soov põlevkivivaru rahulikult ära kasutada ja siis mõtlema hakata oleks lühinägelik ja karjuvas vastuolus vajadusega kiiresti kliima päästmiseks tegutseda.
-----
Energia idavirulaste tervise arvelt
Põlevkivielektri osakaalu vähendamist ei nõua kaugeltki mitte ainult rahvusvaheline kliimalepe, millest suur saastaja USA täna eemaldumas on. Põlevkivi kaevandamine põhjustab kliima soojendamise kõrval hulga hoopis kohalikumat laadi keskkonnaprobleeme ja kannatusi ka Kirde-Eestis. Paraku ei teadvusta me neid piisavalt.
Põlevkivisektoriga on seotud 90% Eesti pinna- ja põhjaveekasutusest ja üle 80% kogu Eestis tekitatavatest jäätmetest. Eesti Energia hinnangul mõjutab põlevkivi kaevandustegevus umbes 8,5% kogu Eesti pindalast.
Oleme Kiviõli tuhamägedes kahjuks harjunud nägema põnevat vaheldust tasasel maal, mitte keskkonnaprobleemi. Kaevandusalade peal ja naabruses elavate inimeste jaoks tähendab põlevkivi aga lambipirni süütava elektri kõrval ka lõhkamistest tingitud unetuid öid ja kahjustusi hoonetel, kaevanduskäikude tõttu vajuvaid põllumaid ja metsi ning kuivaks jäänud kaevusid. See on ränk hind.