Tselluloosivabrik on surnud. Kuidas siis puitu väärindada? 21.06.2018
| Valitsus jõudis täna ilmselt raske südamega otsuseni lõpetada puidurafineerimistehase eriplaneering, mille nad ise aasta eest oli algatanud. Nüüd saab ehk natuke rahulikumas õhustikus arutada, milles see müstiline puidu väärindamine ikkagi peaks seisnema ehk kuidas tuleks majandusse raha juurde nii, et loodus puhtaks jääks. |
Mind on kogu tselluloositehase loo juures pannud imestama kaks asja. Valitsus on hiljuti maha saanud ühe jupiga haldusreformist, millega sooviti justkui omavalitsusi tugevdada ja neile rohkem sõnaõigust anda. Ja paralleelselt tuldi appi erainvestorile, et see saaks oma saastavat vabrikut teha üle omavalitsuste peade. Investoreid ei saa muidugi neile mugava skeemi püstitamises süüdistada, sest nemad tahavadki asju kiiremini lükata. Valitsusel oleks võinud siiski olla piisavalt oidu, et mitte kaasa minna vabriku asukohavaliku simuleerimise mänguga, sest valik oli ju Emajõe kallastega piiratud.
Teiseks paneb mind jätkuvalt imestama tselluloositehase algatusrühma enesekindlus ja kompromissitus. Viimastel kuudel on olnud mitu hetke, kus neil oleks tark olnud sõja võitmise võimaluse säilitamise nimel lahing kaotada ja plaani korrigeerida, aga seda ei peetud vajalikuks. Ma saan aru, et EstFor-ile anti veel enne tänast valitsuse otsust poliitringkondadest soe soovitus astuda samm tagasi, et protsessiga edasi minna, kuid vastuseks oli kindlameelne „ei.“ Võib-olla annab vankumatuks enesekindluseks põhjuse miski, mida me ei tea ja võib-olla ei saagi teadma?
Kuidas edasi?
EstFor on tulnud algusest peale mängima pikka mängu ja küll kuuleme pärast Riigikogu valimisi, mis plaaniga nad edasi liiguvad. Seni oleks roheliste soovitus selgeks vaielda, milles see müstiline puidu väärindamine ikkagi peaks seisnema ehk kuidas tuua majandusse raha juurde nii, et loodus puhtaks jääks.
Eestit turismisihtkohana tutvustavates materjalides näeme kauneid loodusvaateid loodusliku metsaga, mitte moodsa tehase fotosid. Miks? Sest ka kasvava (pool)loodusliku metsa alleshoidmine on väärindamine. Looduse enda jaoks on kõige väärindatum selline puit, mis puu kujul metsas kasvab. Paljudele liikidele on veelgi väärindatum puit, mis kõduneb mahalangenud puutüves. Kasvava loodusilmelise metsa kujul väärindatud puit tõmbab ligi ka turiste, seenekorjajaid, jahimehi. Selline väärtus on soovi korral võimalik ka rahasse arutada.
Ma ei väida kaugeltki, et puid ei tohi raiuda. Keegi ei eita, et palkide eksportimise või nende Eesti Energia põlevkivikateldesse ajamise asemel oleks puidust targem midagi väärtuslikumat teha. Ent sedatüüpi väärindamine ei tohi tulla näiteks Emajõe ärasolkimise hinnaga. EstFor algatusrühm põleb soovist puduga midagi teha ja võimalik, et neil on kusagil ootel ka investor. Tselluloositehase debati ajal on välja käinud mitmeid ideid alternatiivsetest toodetest ja kuuldavasti on erinevad teadlased neid arutanud ka EstFor-i algatusrühmaga. Siit saabki edasi minna ja kaaluda, mis võiks olla need tegelikult innovatiivsed lahendused, mida tänapäevane puidukeemia Kraft-tehnoloogia asemel pakub. Seda muidugi tingimusel, et keskkonnasurve on mõistlik.