Peep Mardiste

Greenpeace 15.03.1993

Tänapäeva ühele mõjukamale keskkonnakaitseorganisatsioonile pandi alus Vancouveris 1971. aastal, mil väike rahuvõitlejate ja keskkonnakaitsjate grupp Make A Wave Committee valis uhkema nime – GREENPEACE, mida nad ise tõlgendavad: to create a GREEN and PEACEful world (luua roheline ja rahulik maailm).

Greenpeace’i ajalugu algab kaheteistkümne aktivisti protestiretkega tuumakatsetuste vastu naaberosariigis Alaskal. Kalalaeval tuumakatsetuste tsooni (Aleuudi saarestikku Amchitka saarele) sõitnud fanaatikud nõudsid USA Kaitseministeeriumilt tuumakatsetuste lõpetamist Alaskal. Laeva meeskonda kuulus muuseas ka Greenpeace International’i praegune president David McTaggart. Ohtlik laevareis leidis ootamatult suurt vastukaja ning võitis kanadalastes toetuse ja heakskiidu. Avalikkuse protesti survel pidid ameeriklased juba aasta pärast oma tuumakatsetused Alaskal lõpetama. Amchitkale rajati linnukaitseala. Esimese eduka aktsiooniga sai Greenpeace kiiresti tuntuks ning jätkas tuumakatsetuste vastast võitlust juba palju laiemalt ja kärarikkamalt Vaiksel ookeanil.

 

Organisatsioonil

on teadaolevalt 39 bürood 25 riigis, nende tööd koordineerib rahvuslike büroode ühendus (Stiching Greenpeace Council) Amsterdamis. Alalises meeskonnas on ligikaudu tuhat inimest, toetajaid kogu maailmas väidetavalt üle viie miljoni. Sõltumatuse hoidmiseks öeldakse ära valitsuste ja suurte korporatsioonide pakutavast rahast, saades seda äritegevusest ning väikestest, kuid rohketest annetustest. 1989. aasta eelarve ületas näiteks 100 miljonit dollarit. Et Greenpeace’i tegevus on juba algusest peale olnud tihedalt seotud merega, kuulub talle kaheksa uurimislaeva ja hulk väiksemaid aluseid, mida kasutatakse kõikvõimalikeks

 

aktsioonideks.

Erinevalt paljudest teistest keskkonnakaitse suunitlusega seltskondadest on Greenpeace vaikse kabinetitöö asemel pannud rõhu haaravatele rahvaüritustele. Ja ajalugu näitab, et valitud kärarikaste protestiaktsioonide tee on end õigustanud. Praegusaja tavakodanik ei läbe lugeda-kuulata pikki ja igavaid aruandeid keskkonnatingimuste pidevast ja katastroofilisest halvenemisest, osooniaukudest ja vihmametsade hävitamisest; lihtne ja arusaadav selgitus ühes värvikireva etendusega annab tihti palju paremaid tulemusi. Rahuliku loomuga põhjamaalasele vahel lapsiku ja veidrana tunduvate ettevõtmistega oskavad Greenpeace’i mehed ja naised köita nii ajakirjanduse kui ka rahva tähelepanu: demonstratsioonid keskkonnaministeeriumide ees; langevarjuhüpped jõujaamade korstnatelt rõhutamaks nende ohtlikkust saastajatena; kiirteede sulgemine inimkettidega protestimaks uute kiirteede rajamise vastu; keskkonnale ohtlikke aineid vedavate rongide blokeerimine raudteel; vaalapüüdjate töö segamine säästmaks vaalu jne.

Lööv, kas pole? Head reklaami Greenpeace’le teevad korrakaitsjad ja reostaja, kes püüavad üritustel osalejaid noomida, kinni pidada või terroriseerida. Portugallane Fernando Pereira pidi koguni elu andma. See juhtus 1985. aastal, kui Prantsuse luuretalitus laskis Uus-Meremaal Aucklandi sadamas põhja Mururoa atollile tuumakatsetuste vastu protestima sõitnud Greenpeace’i lipulaeva "Rainbow Warrior".

Konkreetsete aktsioonide kõrval käib

 

pidev tegevus.

Töös on viis suuremat projekti:

• Atmosfäär/energia
• Tuumadesarmeerimine
• Ookeaniökoloogia
• Toksiline reostus ja
• Troopiline vihmamets.

Greenpeace tegeleb tõsiste keskkonnauuringutega ning avaldab huvitavaid materjale. Näiteks viimastel aastatel ilmunud mahukad reportaažid Lahesõja ökoloogilistest tagajärgedest ja globaalsetest kliimamuutustest. Et oma nõudmisi paremini läbi suruda, osaleb Greenpeace aktiivselt UNEP’i[1], IUCN’i[2] ja paljude teiste organisatsioonide töös.

 

Saavutused

Mille üle organisatsioon võib uhkust tunda:

1972 – USA lõpetab tuumakatsetused Alaskal;

1975 – Prantsusmaa lõpetab Vaiksel ookeanil tuumakatsetused atmosfääris;

1982 – Euroopa Ühendus keelab oma liikmesriikides hülgepoegade naha ekspordi;

1982 – Rahvusvaheline Vaalapüügi Komitee keelustab tööndusliku vaalapüügi;

1983 – Keelatakse radioaktiivsete jäätmete matmine merepõhja;

1986 – Peatatakse USA tuumakatsetused Nevada kõrbes;

1988 – Otsustatakse 1994. aastaks lõpetada mürkide põletamine merel.

Loomulikult ei saa Greenpeace kõike seda ainult enda teeneks pidada: enamasti on ta teravate probleemide tõstataja ja avalikustaja.

Ainsa valitsusvälise organisatsioonina 1986. aastast Antarktikas uurimisjaama omav Greenpeace on tulnud välja ideega asutada Antarktikasse ülemaailmne looduskaitseala – MAAILMAPARK (World Park).

Greenpeace’i koostatud petitsioonile "Antarktika deklaratsioon" on alla kirjutanud üle

1,5 miljoni inimese 79 riigist. Maailmapargi mõte on tagada Antarktika looduse kaitse ning senisest palju laiemad teadusuuringud eri rahvustest teadlaste osavõtul. Pargis tahetakse keelata igasugune tuumaasjandus ja sõjaline tegevus, samuti mineraalsete ressursside kasutamine, toksiliste jäätmete mahapanek ning mereimetajate ja lindude tapmine. Igasugust inimmõju (turism ja tööstuslik kalapüük) tahetakse rangelt piirata.

Maailmapargi-idee leiab järjest suuremat toetust. Huvi on näidanud ka ÜRO: 1989. aastal kutsus ÜRO Peaassamblee toetama Maailmapargi loomist, et tõkestada maavarade kaevandamist Antarktikas.

Võib arvata, et järjest tugevnev ja tegevust laiendav Greenpeace jõuab üsna pea ka

 

Eestisse.

On ju Greenpeace Põhjamere kaitse kõrval hakanud järjest rohkem huvituma Läänemerest. See väidetavalt maailma kõige reostunum meri kontsentreeritud tööstuse ja tuumajaamadega oma vesikonnas peaks tööd küll andma. Veel mõne aasta eest oli tunda Greenpeace’i tõrjuvat hoiakut võimaliku kontori avamiseks siin (ju oli mugavam asju ajada ühe, Moskva peakorteriga), kuid pärast Baltimaade iseseisvumist on huvi meie keskkonnaprobleemide vastu suurenenud.

Greenpeace on meeleldi nõus oma materjale levitama. Tema tegevusest huvitatutel soovitan pöörduda otse nende peakorterisse aadressil:

Greenpeace International

Keizersgracht 176

1016 DW Amsterdam

The Netherlands