Peep Mardiste

Äärmuslus keskkonnaliikumises 01.02.2004

Aprill 2001. Tuntud keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace üks suurematest laevadest on jõudnud Tallinna reidile. Info kohe-kohe Tallinna alla jõudvast "vaenulikust laevastikust" on kuidagi jõudnud keskkonnaministeeriumi ning tolle juhtkonda on tabanud ärevus - kardetakse kohe algavat aktsiooni, mis võib tuua mingile Eesti keskkonnaprobleemile (kusjuures ei teatud, millisele) Euroopa avalikkuse tähelepanu. Ministeeriumis kardetud aktsiooni siiski ei järgne, sest laev käis Tallinna sadamas vaid tankimas ja varusid täiendamas. Mis on äärmuslik ja radikaalne keskkonnaliikumine, mis valitsusi sedamoodi valvel hoiab?

Liikudes küllaltki palju rahvusvahelises keskkonnakaitsjate seltskonnas, pole ma eriti kuulnud äärmuslusest keskkonnaliikumises. Samas võib keskkonna hävitamise äärmuslikke näiteid seevastu kuhjaga leida: Kaspia mere kuivatamine, vihmametsade hävitamine (või asendamine dzhungliga), Jangtse jõge tammistamine, tervete elupaikade hävitamine kliima kütmise läbi, arvukate liikide väljasuremiseni viinud küttimine. Planeedi sihikindla hävitamise taustal on tegelikult veider, et sellele pole vihased organiseerunud kodanikud äärmuslike meetmetega vastu astunud. Hea ettekujutuse korral ma mõneti mõistan looduse-vastasest vägivallast kiivalt mööda vaatavaid poliitikuid - neist ei ole suurfirmade huvide eirajaid. Aga on huvitav, et keskmisest suurema sotsiaalse närviga inimesed seni massiliselt ja radikaalselt vastu pole hakanud. Aga on võimalik, et 1960ndate Rachel Carsoni "Hääletus kevades" või 1970ndate Rooma Klubi "Kasvu piirides" kirjeldatud sünged pildid jõuavad piisava selgusega massideni alles paari aastakümne pärast, kui planeedi olukord veel hullem.

Äärmuslust ja radikaalsust tuleks tegelikult eraldi vaadelda sõnade ja tegude maailmas. Radikaalset keskkonnakaitselist mõtlemist on võrratult rohkem kui radikaalset keskkonnakaitselist tegutsemist. Kestval majanduskasvul ning inim- ja loodusressursside ekspluateerimisele mängivail poliitikuil ja tööstureil on isegi alternatiivse (nende jaoks radikaalse) mõtlemise ees hirm, rääkimata siis tegevusest. 1960ndate lõpul raamatuga "Hääletu kevad" üle maailma populaarseks saanud looduskaitsja Rachel Carson sattus pestitsiidide liigkasutamise kriitika pärast kättemaksuks agrotöösturite poolse laimukampaania märklauaks. (Muuseas toonase surve taga oli tänase USA administratsiooni abiga maailma GMO-dega mürgitav biotehnoloogiafirma Monsanto)

Radikaalsus keskkondlikus mõtlemises

Radikaalsemat, tavapärasest tublisti erinevat ning loodushoiule keskenduvat maailmakäsitlust üritatakse sageli peavoolu (ingl. mainstream) poolt naeruvääristada või diskrediteerida. Näiteks paljude radikaalsemate keskkonnamõtlejate tembeldamine ökofashistideks on alatu ja lihtne samm, millega suudetakse hulk potentsiaalseid huvilisi alternatiivse mõtte lugemisest eemale peletada. Fashist, teadagi, ei kuulu just kõige austusväärsemate tiitlite hulka ning sellise lihtsa sildikleepimisega suudetakse radikaalseid mõtlejaid marginaliseerida. Eesti keeles on võimalik lugeda näiteks ökofashistiks tembeldatud soomlase Pentti Linkola (Akadeemia 12/1992 ja 9/1995) põnevaid ja provokatiivseid nägemusi rohelisest ühiskonnast. Kujutage ette reaktsiooni, kui hakkaksin neoliberaalse majanduspoliitika ülistajaid järjepidevalt rahafashistideks kutsuma? (Mul oleks selleks täpselt sama palju õigust kui termini 'ökofashist' kasutajail)

Pentti Linkola 1987. aastal esmakordselt avaldatud mahukas rohelise Soome nägemus näib tarbimisühiskonna muretu esindaja jaoks ehmatavalt radikaalne, kuid mitte vähem radikaalne pole looduse suhtes maailmapraktikas levinud majandusmudel ja -filosoofia. Tema pakutavad radikaalsed lahendused viitavad tänase "arengu" ebasäästlikule suunale, olgu näidetena lühidalt loetletud mõned Linkola pakutavad meetmed:

• Lõpetatakse eraautoliiklus, arendades välja massilise ühistranspordivõrgu ning jalgratastele vajaliku infrastruktuuri (tihe parandus- ja hooldusvõrk);
• Energiasäästuks piiratakse elektriliste kodumasinate kasutamist, asendades need käsitsi tehtava tööga; külmkappi hakkaks taas asendama kelder;
• Keelatakse täielikult reklaamid, kuna need kutsuvad üles kulutamisele.
• Lõpetatakse ruumide kütmine soojemaks kui +13...+18 kraadi (siseruumides riietutakse soojemalt);
• Praktiliselt lõpetatakse põllumajandussaaduste import-eksport;
• Riietuses pannakse põhirõhk pikaajalist kandmist võimaldavatele materjalidele, millega sisuliselt kaoks mõiste "mood";
• Kilekotid kaoks ajaloo prügikasti.

Soomlasest Pentti Linkolast maailmas hoopis paremini tuntud näide harjumuspärasest maailmakäsitlusest erinevast radikaalsest mõtlemisest on süvaökoloogia (ingl. Deep Ecology). Süvaökoloogia on 1970-ndatel levima hakanud ning suurt populaarsust võitnud filosoofia, mille jaoks loodus ning selle puutumatuna säilimine on  olulisem kui inimene või selle huvid. Tuntud on süvaökoloogide võrdse iseenesliku väärtuse (ingl. equal intrinsic value) mõiste, mille järgi on planeedi igal olendil (aga ka näiteks mäel või jõel) võrdne väärtus, väärtus iseenesest ning nende väärtustamine vaid ressurssidena inimese jaoks on kohatu ja ebaõiglane. Süvaökoloogia ideoloogia rajaja Arne Naess peab ohtlikuks tööstusriikide mõjukate ringkondade hulgas levivat arvamust, nagu oleks keskkonnakriisi võimalik lahendada vaid tehniliste ja tehnoloogiliste meetoditega, teadlikkust või majandusliku süsteemi muutmata. Mõneti erinevalt paljudest teistest filosoofidest kutsuvad süvaökoloogid oma ideid nii suurema kogukonna kui üksikisiku tasandil ellu rakendama; neist on saanud innustust paljud radikaalsed keskkonnaliikumised (näiteks EarthFirst!). Naess on muide Eestiski käinud, pidades ettekande Eesti Rohelise Liikumise metsakonverentsil 1998. aastal.

Keskkonnakaitselist radikaalset mõtlemist ei saa täna enam eraldada teistest valdkondadest. Vabakaubanduse vastaste, inimõiguste või demokraatia eest võitlejate pakutavatel radikaalsetel reformiplaanidel on väga sageli ka positiivne keskkonnaprogramm ja -mõju. Üleskutsetel lõpetada rikaste riikide domineerimine Maailmapangas, kaotada ÜRO julgeolekunõukogu või kustutada arengumaade välisvõlad on otsesem või kaudsem mõju ka keskkonnakaitsele. Kõige erinevamate valdkondade pärast muret tundvate progressiivsete jõudude üha suuremat koostööd ja segunemist on ka rahvusvahelise keskkonnaliikumise näitel üha enam näha.

Radikaalsus keskkondlikus käitumises

Radikaalsus keskkonnakaitselises käitumises ei saa olla ainult keskkonnaorganisatsioonide privileeg. Teretulnud oleks, kui valitsused ja tööstused hakkaks astuma suuri ja sisulisi samme maailma päästmiseks ökokatastroofist. Valitsused paraku ei hiilga keskkonnakaitseliselt motiveeritud radikaalsete muutuste kasuks otsustamsel, poliitilises mõtlemises mängivad endiselt rolli muud prioriteedid. On siiski positiivseid näiteid ulatuslikest muutusest mõistlikkuse suunas. Näiteks 1970-ndate energiakriis sundis Läänemaailma oma energiakasutust ja selle efektiivsust radikaalselt üle vaatama ning sel oli kahtlemata positiivne keskkonnamõju. Pärast 2001. aasta terrorirünnakut USA-s lootsid paljud, et Ameerika Ühendriigid mõistavad surma külvanud lennukite toodud sõnumit ja käivad läbi uuest puhastustulest, asudes oma laialt eksporditavat raiskavat tarbimisühiskonna mudelit revideerima. Kahjuks läks vastupidi; juba mõned päevad pärast 11. septembrit kutsus varemgi keskkonnavaenulikkusega silma paistnud president Bush üles ameeriklasi mitte mingil juhul loobuma oma senistest tarbimismahust ja -harjumustest. Järjekordne hea võimalus oli käest lastud ning tarbimisühiskonna kriitikud ei jätnud sellele valjuhäälselt viitamata (heaks näiteks on eestlase Kalle Lasn'i asutatud populaarne Adbusters ajakiri Kanadas).

Kahjuks võimaldas alanud terrori-vastase sõja atmosfäär ka globaliseerumisvastaseid ja keskkonnakaitsjaid senisest tugevama valitsuste surve alla võtta; olen seda ka omal nahal kogenud nii Eestis kui väljaspool. Keskkonnaorganisatsioonide kui avalikes huvides toimiva sõltumatu järelvalve funktsiooni täitjate valitsuste-poolset rahastamist on viimastel aastatel asutud eelkõige Euroopas jõuliselt kärpima. Kuid jõulise vastutöötamisega on valitsused ka näppu lõiganud: lastes 1985. aastal põhja Prantsusmaa tuumakatsetuste vastu protesteerinud Greenpeace laeva "Rainbow Warrior," tõstis Prantsuse luure avalikkuse toetuse Greenpeace'le lakke.

Mis üldse võiks olla valitsuste-poolse äärmusliku keskkonnakaitselise tegevuse näiteks (nende tavapäraste poliitikate kontekstis)? Miks mitte see, kui lepitaks kokku vähendada kasvuhoonegaaside emiteerimist 50% võrra ning asutaks seda jõuliselt ellu viima. Meenutuseks: enam kui 5 aasta eest Kyoto protokolliga läbi suure pingutuse saavutatud 5%-lise emissioonide vähendamise lepe on tänaseni jõustumata ja rakendamata (kuigi teadlaste arvates oleks kliima edasise soojenemise vältimiseks vajalik 80%-line vähendamine).

Mis on radikaalsus keskkonnaliikumises?

Kui valitsuste jaoks oleks radikaalsuseks praegust ebasäästlikku trendi ja suhtumist murdev otsus, siis mis võiks olla äärmusluseks keskkonnaliikumises, keskkonnaorganisatsioonide ja inimgruppide käitumises? Mina seoks äärmusluse keskkonnaliikumises mõistega 'vägivald.' Vägivalla defineerimine on loomulikult individuaalne, inimeste valulävi ehk aktsept teatud sotsiaalse käitumise suhtes on teadagi väga erinev. Äärmuslus oleks mu jaoks ehk peaministri või firmajuhi pantvangistamine mingite keskkonnakaitseliste nõudmiste täitmiseks. Äärmuslus minu jaoks on vaalapüügilaeva uputamine või ka politseiga kakluse algatamine keskkonnakaitsjate demonstratsiooni käigus. Samas poleks viimane minu Ladina-Ameerika sõprade jaoks ilmselt isegi mitte radikaalsus ja ma aktsepteerin nende õigust valida oma keskkonnas levinud traditsioonidele kohaseid vahendeid.

Tuumajäätmeid vedavate rongide blokeerimine Saksamaal, öine loata puude istutamine Hollandi linnade autoteedele (kus istutamiseks puuritakse augud asfaldisse) on näited radikaalsusest, kuid kindlasti mitte äärmuslus ehk vägivald. Väärtusliku pargi kaitseks endi puude külge aheldamine jääb minu jaoks normaalse keskkonnakaitselise käitumise ja radikaalsuse piirimaile. Äärmuslust pole ma keskkonnakaitselises liikumises näinud ja ei oska seetõttu temast ka pikemalt kirjutada. Radikaalsust seevastu küll, kuigi ka seda suhteliselt harva. Rahvusvaheline keskkonnaliikumine on mõõdukas. Looduse vastu teostatavat genotsiidi vaadates teinekord koguni arusaadamatult mõõdukas.

Radikaalsus ei teki tühjalt pinnalt, ta pole asi iseeneses. Radikaalsus on reeglina osa 'tavalisest,' rahumeelsest protsessist. Seejuures saab radikaalsus olla kas pikema protsessi käimalükkajaks või mingi protsessi kirevaks lõppmänguks. Esimese näitlikustamiseks on parimaks näiteks meile kõigile hästi tuntud Greenpeace, paljude jaoks ehk koguni radikaalse keskkonnaliikumise sümbol. Greenpeace'l on keskkonnaliikumise rollijaotuses täita väga spetsiifiline ja tänuväärne roll. Olulise keskkonnaprobleemi ilmnedes on sageli just Greenpeace see, kes teema värvika aktsiooniga meedia tähelepanu alla toob. Kui mingi probleem (olgu selleks naftafirma Shell soov uputada Põhjamerre naftaplatvorm, Islandi valitsuse soov jätkata vaalapüüki vms) kord Greenpeace poolt jõuliselt meediasse jõudnud, pole seda enam võimalik ignoreerida ning algab protsessi "pehmem faas." Avalikkuse survel sekkuvad küsimuse lahendamisse vastava valdkonnaga tegelevad "tavalised" keskkonnaorganisatsioonid, professionaalsed keskkonnaeksperdid, valitsusagentuurid ja teised ning leitakse lahendus. Ehk radikaalsus on katalüsaatoriks, tänu millele saab teatud probleem tavapärasega võrreldes sootuks kiiremini lahenduse. Olles avalikkusele tuntuim, pole Greenpeace siiski kaugeltki kõige radikaalsem keskkonnaorganisatsioon maailmas, kuuldavasti on Greenpeace'st kui liiga leebe suhtumisega seltskonnast koguni inimesi lahkunud.[1]

Näiteid radikaalsest keskkonnakaitselisest käitumisest mingite protsesside lõppfaasis on siiski enam kui Greenpeace-laadse aktiivse algataja omi. Sageli satuvad keskkonnaorganisatsioonid või organiseerumata kohalikud aktivistid silmitsi situatsiooniga, kus vaatamata nende tsiviliseeritud argumentatsioonile ja kampaaniale on nad kaotamas. Näiteks ollakse aastaid nõudnud väärtuslikku parki hävitava kiirtee trassi muutmist puude säästmiseks. Ollakse läbi käinud keskkonnamõjude hindamise arutelude protsessist, kogunud tuhandeid allkirju, läbinud võib-olla koguni kohtuvaidlusi. Kuid kõigele vaatamata pole suudetud tavapäraste vahenditega maantee-ehitajate plaane muuta ja nii haarataksegi viimasest õlekõrrest, tehakse mõni radikaalsem samm. Pole harv juhus, kui sellisel juhul leiavad saemehed ja buldooserijuhid ühel heal päeval ees puude otsa aheldunud kümned kohalikud aktivistid. Ja on juhtumeid, kus selline meeleheitlik samm koos kaasneva meediakäraga on projekti viimasel hetkel siiski peatanud. Või kui park on isegi hävitatud, on puukaitsjad ära kasutanud kõik nende käsutuses olnud rahumeelsed vahendid, et oma põhimõtete eest seista. See ei ole radikaalsus radikaalsuse või enda näitamise pärast. See on viimane võimalus võidelda tsiviliseeritud moel oma põhimõtete ja avalike huvide eest.

Virtuaalsed radikaalsuse pesad

Huvitavaks näiteks radikaalsusest klassikalises looduskaitses on 1979. aastal süvaökoloogia ideede ellurakendamisest huvitatute poolt asutatud liikumine EarthFirst! (võiks tõlkida kui MaakeraKõigepealt!). Earth First! reklaamib end liikumisena neile, kes on väsinud passiivsetest keskkonnaorganisatsioonidest, firmade palgal olevatest ülemakstud keskkonnajuhtidest ning jõuetutest keskkonnateadlastest. EarthFirst! peamiseks iseärasuseks on see, et tal pole fikseeritud struktuuri ega hierarhiat - tegu ongi vaid ühtsel platvormil tegutseva liikumisega selle sõna otseses mõttes. Liikumisel pole fikseeritud liikmeskonda, tal on järgijad. EarthFirst! platvorm lähtub biotsetrilisest seisukohast, kus igal asjal looduses on väärtus ning vääramatu õigus segamatule eksistentsile; ühtmoodi au sees on liikumise jaoks nii John Muir ja Aldo Leopold kui Rachel Carson ja Arne Naess. Radikaalseks liikumiseks teeb EarthFirst! see, et looduse kaitsel ei välistata ühtegi abinõu, sh vajadusel kodanikuallumatust või vara hävitamist. Eesmärgiks on puutumatu looduse säilitamine ja selleks ollakse paljuks valmis. Ida-Euroopas eksisteerib EarthFirst! platvorm näiteks Tshehhis, mis paistab silma ka globaliseerumis- ja arenguteemaliste liikumiste aktiivsuse poolest.

EarthFirst! radikaalse ja keskendunud liikumisena looduse kaitseks on suhteliselt ainulaadne, sest üldiselt ei saa radikaalset keskkonnaliikumist enam ammu isoleeritud liikumise ja seltskonnana vaadata. Keskkonnaliikumine on üha enam ja erineval viisil põimumas globaliseerumiskriitikute, inimõiguste ja rahu eest võitlejate, tarbijakaitsjate, ametiühinguliikumiste ja paljude teistega. Sarnaselt EarthFirst! näitele on virtuaalne platvorm maailmas paljude radikaalsete liikumiste tuumana laialt levinud.

Ka globaliseerumiskriitikute radikaalsem pool on samuti suuresti virtuaalne; näiteks kümnete tuhandete protestijate tulekut massidemonstratsioonidele (nagu WTO vastu Seattle's või G8 poliitikate vastu Genovas) ei saagi organiseerida teisiti kui üle veebi. Maailmas pole keskset globaliseerumisvastast organisatsiooni või struktuuri; 1998. aastal Prantsusmaal sündinud massiline ja kiiresti üle maailma levinud Attac liikumine ehk välja arvatud. Vastupidi sageli meedia poolt maalitavale imagole on globaliseerumisvastaste seltskond paremal juhul radikaalne (kui mitte lihtsalt kriitiline), äärmuslust (näiteks demonstratsioonidel vägivallatsemist) esineb vaid väga väikeses ulatuses. Rahvusvahelised suurkohtumised (Maailmapanga ja IMF-i aastakoosolekud, WTO läbirääkimised jne) on heaks näiteks radikaalse[2] ja tavalise/pehme keskkonnaliikumise puutepunktidest ja sujuvast koostööst. Mõlemad on väljas sisuliselt samade (varem põhjalikult läbi räägitud ja kokkulepitud) eesmärkide eest, kasutades selle saavutamiseks vaid erinevat taktikat: esimesed värvikaid massidemonstratsioone tänavail, teised rasket lobby-tööd läbirääkimistelaua taga.

Tulevased arengud radikaalses keskkonnaliikumises on kahtlemata üha suureneva aktiivsuse, radikaalsuse ja võimalik, et ka äärmusluse suunas. George Bushi juhitava vabariiklaste administratsiooni (aga ka teiste G8 riikide valitsuste) ükskõikne suhtumine olulistesse arengu- ja keskkonnateemadesse on ärritamas ühe uusi inimgruppe ja organisatsioone. Globaliseerumisega kaasnev suurfirmade mõju kiire kasv maailmas ning (väike)riikide vähenev õigus ise oma arengut suunata tekitab üha aktiivsemat vastuseisu. Ebavõrdsus nii rikastes riikides kui arengumaades on suurenemas, nagu ka viimaste elanike vastuseis arenenud riikide ja suurfirmade kolonialistliku poliitika jätkumisele. Keskkonnakaitsjad, globaliseerumisvastased, inimõiguste eest võitlejad ja teised aktiivsed grupid teevad omavahel üha enam koostööd ning see võib viia radikaalse, reaktsionistliku keskkonnaliikumise õitsengule. Kui üldlevinuks saab arusaam, et traditsiooniliste pehmete meetmetega enam ebaausaid võtteid kasutava "vastase" vastu ei saa, võib äärmuslik keskkonnaliikumine hoogsalt levida.

Äärmuslus ja Eesti

Kas Eestis üldse on äärmuslikku või radikaalset keskkonnaliikumist? Esimest kindlasti pole ja ilmselt ka ei teki. Ka radikaalset keskkonnaliikumist või keskkonnakaitselist käitumist meil täna sisuliselt pole. Küll aga on meil ilmselt inimesi ja gruppe, kel on valmisolek astuda harjumuspärasest radikaalsemaid samme, kui teised vahendid edu ei too. Eestlaslikult uimases ja ükskõikses suhtumises võidakse ju koguni värvikat piketti pidada radikaalsuseks! Pole vähe neid keskkonnakaitsjaid, kel näiteks rahvusvaheliste rahumeelsete massidemonstratsioonide või lühiajaliste efektsete blokaadide korraldamise ja neis kaasalöömise kogemusi. Eesti Roheline Liikumine ja Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering on saatnud koguni bussitäisi noori aktiviste Lääne-Euroopasse,[3] tutvustamaks professionaalset vägivallatu aktsiooni läbiviimist ning ärgitada keskkonnapoliitilist debatti.

Solidaarsusaktsioonide korraldamine rahvusvahelise autovaba päeva (septembris) ja ostuvaba päeva (novembris) tähistamiseks toovad Eestisse loodetavasti kriitilist keskkonna-alast mõtlemist. Tänapäevase keskkonna- või globaliseerumiskriitilise mõtte tõlkimine (David Korten "Maailm suurfirmade haardes," Susan George "Lugano raport,"  Naomi Klein "No Logo") on samuti abiks teadliku ja aktiivse kriitilise massi tekkele. Eestis ei ole radikaalset keskkonnakaitset, kuigi vohav hoolimatus loodusesse iga hinnaga majandusarengu saavutamiseks võib selle peagi luua. Ka mina pole ei radikaal ega äärmuslane, kuigi olen kuulnud kriitikast solvunud Eesti ametnikke (viitega Eesti Rohelisele Liikumisele) ütlemas, et nad "padurohelistega" koostööd ei tee. Ma ei oskagi arvata, kas pidada padurohelise tiitlit kiituseks või laituseks. Pigem vist ikka tunnustuseks?

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Kirjandust/soovitavat lisalugemist:

Adbusters: Journal of the mental environment. Vancouver, Canada

Carson, R., 1968. Hääletu kevad. Tallinn, 248 lk.

George, S., 2000. Lugano raport. Tallinn, 215 lk.

Linkola, P., 1995. Rohelise liikumise sihtprogramm. - Akadeemia nr 12. Tallinn, lk. 1951-1988.

Khor, M., 2001. Rethinking Globalization. London, 160 p.

Klein, N., 2003. No Logo. Tallinn, 454 lk.

Korten, D., 2000. Maailm suurfirmade haardes. Tallinn, 399 lk.

Meadows, D., 1972. "Limits to Growth"

Meadows, D.H., Meadows, D.L., Randers, J., 1992. "Beyond the Limits " 300 p.

Naess, A., 1989. Ecology, Community and Lifestyle. Cambridge

Stiglitz, J., 2002. Globalization and Its Discontents. New York-London, 282 p.

[www.adbusters.org]

[www.attac.org]

[www.CarBusters.org]

[www.EarthFirst.org]