Tartu kesklinn peaks saama autodest vabamaks 09.09.2009
Saksamaa linn Dresden arvati välja UNESCO maailmapärandi nimistust, kuna ehitas ajaloolisse kesklinna jõge ületava silla. Tartu linnavalitsust ei saa väljastpoolt otseselt samamoodi survestada, kuid inimsõbralikumat linna tasub linlastel siiski nõuda. Alustada võiks autokasutuse vähendamisest kesklinnas.
Mõne nädala eest muutus Tartu linnavolikogu otsusega kesklinnas parkimise kord – mitmel tänaval saab senise 15 minuti asemel autot tasuta parkida 60 minutit. Tegemist on mõneti trendi murdmisega – alates tasulise parkimise kehtestamisest Tartus oli tasulise parkimise ala seni järjest laienenud ja parkimine kallinenud. Püüe autokasutust kesklinnas julgustada on vale. Ennustan, et mõne aasta pärast tõuseb nurin – 60 minutit on liiga lühike aeg, et autoinimene kesklinnas vajalikud asjatoimetused aetud saaks.
Otsida uusi võimalusi
Miks peaks üldse linnasüdames parkimise eest raha küsima? Tasuline parkimise distsiplineerib autoomanikke ja vähendab autokasutust: ollakse nõus pikema jalutuskäiguga, ühistranspordi või jalgrattakasutusega. Vähem autosid tähendab inimsõbralikumat linnaruumi, vähem ummikuid, õhureostust ja müra ning neist tingitud terviseprobleeme. Ühe uurimuse kohaselt tapab õhusaaste aastas keskmiselt umbes 300 tallinlast ning vaevalt olukord Tartus oluliselt parem on.
Aastakümneid tagasi sõitsid ja parkisid autod ka
Raekoja platsil, täna tunduks see mõeldamatu. Ent areng autovaba(ma) kesklinna
poole on olnud visa. Täna jalakäijate käsutuses olev piirkond (Raekoja plats,
Küütri ja Rüütli tänavad) peaks Tartu vanalinnas laienema. Otsus piirata
autoliiklust Küüni tänaval on olnud julgustavaks näiteks – poeomanikud saavad
jätkuvalt autodel hommikul kauba kohale toodud, päeval saavad jalakäijad
tänaval turvaliselt liikuda ning avatud on juba kaks välikohvikut. Saamoodi
võiks läbisõitvale liiklusele sulgeda Gildi ja Munga tänavad. Või miks ei võiks
näiteks Ülikooli tänavale leida Tartu Ülikooli peahoone ees liikluse asemel
mõne atraktiivsema kasutuse? Tartlasest ja linnakülastajast jalakäija
liikumisvõimalused ja mugavus vajavad senisest enam tähelepanu.
Ühistransport tasuta?
Eeltoodu ei tähenda kindlasti, et kesklinn peaks muutuma raskesti ligipääsetavaks ja seal äriajamise keerukaks. Autode parkimise saab korraldada kesklinna lähistel, autoga ei pea saama tingimata "treppi sõita". Erandiks loomulikult kohalikud elanikud, liikumispuuetega inimeste sõidukid ja taksod. Ka jalakäija ja jalgrattur on kliendid, kes kesklinna poodidesse ja kohvikutesse raha jätavad. Ligikaudu pooltel Tartu peredel pole autot ja nende huvide eest ning nende huvidega peaks senisest enam arvestama. Mida mugavamalt nad ennast kesklinnas tunnevad, seda kauemaks nad siia erinevaid teenuseid nõutama jäävad. Autokasutuse piiramine kesklinnas ei tähenda loomulikult, et kauba- või prügivedu ei tohiks autodega korraldada.
Nii autojuhtide kui jalakäijate tervist ohustavat autokasutust saab ja peab piirama eelkõige mugavate alternatiivide kaudu. Kui linnaliinibussid liiguksid tipptunnil tänu eraldi sõidurajale oluliselt kiiremini kui ummikus kulgevad autod, tekiks autojuhil põhjus hakata eelistama bussi. Täna buss paraku autojuhte ei meelita.
Ideaalis võiks ühistransport muidugi kõigile
kasutajaile tasuta olla. See tähendaks suuremat kulu linnakassale, ent võiks läbi väiksema
autokasutuse ja seeläbi kvaliteetsema linnaõhu osutuda lõppkokkuvõttes
tasuvaks. Realistliku sammuna võiks aga kaaluda tasuta bussisõidu võimaldamist
kooliõpilastele. Põhiseaduse kohaselt on haridus tasuta, ent sarnaselt
tasulistele töövihikutele ja teistele hariduse hiiliva maksustamise näidetele
on ka bussi kuukaart kaasnevaks koormaks lapsevanematele. Õpilaste tasuta
bussisõit aitaks ehk vähendada ka hommikusi autokolonne koolide ümbruses, kus
tööle sõitvad vanemad teevad linnas eraldi haake laste kooli viimiseks.
Ärge unustage ratast!
Loomulikult oleks ka turvaline ja ulatuslik rattateede ja -radade võrgustik keskkonna- ja tervisesõbralikuks alternatiiviks, mis võiks autokasutust Tartus oluliselt vähendada. Ülikoolilinn Tartu on igati sobiva suuruse ja kujuga linn, et siin saaks enamus linnasiseseid sõite teha jalgrattal. Selle peamiseks eelduseks on turvalised rattarajad, mis moodustaks tänaste küllalt kaootiliste juppide asemel tervikliku võrgustiku. Rattakasutuse soodustamine on nn poliitilise tahte taga. Täna on linnavalitsus seadnud lati väga madalale - 5 aastaga soovitakse saavutada jalgrattakasutuse osakaalu tõus vaid 1 protsendipunkti võrra. Rattakasutuse vastu ei tohiks kasutada ka lumise talve argumenti - Tartust tuhatkond kilomeetrist põhjas asuvas Oulus tehakse talvelgi ligi 20% linnasõitudest jalgrattal.